8.3. Aktiivsed liigutused

Põlveliigese aktiivset liikuvust hinnatakse nii selili- kui kõhuliasendis aga ka istudes teraapialaual. Põlveliigese sirutatud asendit tähistab 0°, täielik painutus põlveliigeses on 135°. Kui patsient teostab põlveliigese sirutuse ja painutuse, siis jälgib terapeut liigutuse kvaliteeti ehk alajäseme teljelisust liigutuse ajal, liikuvuse ulatust, aga ka patella liikumist. Dünaamilisel liigutusel esineb funktsioonihäire kui patella liikumisel esineb lateraalsuunaline kalle, anteroposterioorne kalle või rotatsioon. Liigutusaegse valu korral tuleb täpsustada valu põhjus või liigutust takistav tegur. On teada, et põlveliigese sirutajalihased arendavad suurimat jõudu põlveliigese 60˚ nurga all ning põlveliigese painutajalihased vahemikus 45˚-10˚. Põlveliigese lõppsirutuse puudulikus võib tuleneda reie nelipealihase nõrkusest või atroofiast, traumajärgselt tekkinud kudedevahelistest liidetest või inhibeeritud refleksidest.

Põlveliigese fleksioon

Põlveliigese normaalne fleksioonliikuvus on 135°.

Normaalne põlveliigese fleksioonliikuvus on 135°. Põlveliiges on fleksioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui alajäse on sirgelt ühel teljel (joonis 1A).

Patsiendi kõhuliasendis lihtgoniomeetriga põlveliigese fleksiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt põlveliigese keskele ehk reie- ja sääreluu põntade vahele, põlveliigese pilule, statsionaarne haar asetatakse piki reie kesktelge suunaga reieluu suurele pöörlale ning liikuv haar piki sääreluu kesktelge suunaga sääreluu lateraalsele malleolusele. Patsiendil palutakse painutada põlveliiges maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni (joonis 1B).

Gravitatsioonigoniomeetriga põlveliigese fleksiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend sääreluu distaalsele osale postero-lateraalselt (joonis 1C).

Joonis 1. Põlveliigese fleksioon. A – algasend; B – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; C – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Põlveliigese ekstensioon

Põlveliigese normaalne ekstensioon on 0°, kuid ülesirutust võib põlveliigeses esineda kuni 15° ulatuses.

Normaalne põlveliigese sirutus on 0°, kuid põlveliigese ülesirutust võib esineda kuni 15° ulatuses spetsiifiliselt hüpermobiilsuse sündroomiga naistel. Põlveliigese passiivse sirutuse, aga ka ülesirutuse mõõtmisel on patsient kõhuliasendis nii, et alajäse on reieluu distaalsest osast üle teraapialaua ääre. Lihtgoniomeetriga põlveliigese ekstensiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt põlveliigese keskele ehk reie- ja sääreluu põntade vahele, põlveliigese pilule, statsionaarne haar asetatakse piki reie kesktelge suunaga reieluu suurele pöörlale ning liikuv haar piki sääreluu kesktelge suunaga sääreluu lateraalsele malleolusele. Põlveliigese sirutuse nullasend kohandatakse goniomeetri nullasendiga. Patsiendil palutakse sirutada põlveliiges maksimaalselt (joonis 2A).

Gravitatsioonigoniomeetriga põlveliigese ekstensiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend sääreluu distaalsele osale posterioorselt (joonis 2B).

Joonis 2. Põlveliigese ekstensioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Sääreluu rotatsioon reieluu suhtes

Sääreluu normaalne siserotatsioonliikuvus reieluu suhtes on 20-30˚ ning välisrotatsioonliikuvus 30-40˚.

Mitte-keharaskuse kandmise tingimustes istudes, kui põlveliiges on painutatud 90°, on normaalne sääreluu siserotatsiooni ulatus reieluu suhtes 20-30˚, sääreluu välisrotatsiooni ulatus reieluu suhtes 30-40˚. Sääreluu rotatsiooni on funktsionaalselt keeruline mõõta, sest liigutusel osaleva labajala ja hüppeliigese liigutust on sääreluu rotatsioonist võimatu elimineerida.