E-õpik: Füsioterapeutiline hindamine

8.2. Vaatlus

Põlveliigese piirkonna vaatlusel tuvastatakse X- või O-jalgsus, reie- ja sääreluude torsioon- või deviatsioonasend, põlveliigese ülesirutus või painutusasend, aga ka patella ebakorrektne asend.

Põlveliigeste piirkonna eestvaatlusel täpsustatakse X- või O-jalgade olemasolu, reie- või sääreluude torsioon- või deviatsioonasendid aga ka patella mediaal- või lateraalsuunaline asend. Külgvaates ilmneb põlveliigese ülesirutus- või painutusasend, aga ka patella kõrge või madal asend.

X- või O-jalgsuse hindamisel seisab patsient jalalabad koos nii, et sääreluude mediaalsed malleolused ja reieluude distaalsed mediaalsed põndad oleksid võimalikult lähendatud. Kui kirjeldatud asendis on põlveliigesed koos, kuid sääreluude mediaalsed malleolused mitte, siis esineb X-jalgsus ehk genu valgum.  Sääreluude mediaalsete malleoluste vahelist 9-10 cm distantsi peetakse liiga suureks. Kui aga sääreluude mediaalsed malleolused on koos, kuid reieluude mediaalsete põntade vahele mahub kaks või enam sõrme, siis esineb O-jalgsus ehk genu varum. Röntgenoloogiliselt tuvastatud kuni 6° nurk tibiofemoraalteljel on normaalne. Kui nimetatud nurk on suurem, või keharaskuse koormus aga ka funktsionaalne koormus on suur, siis esineb risk patellofemoraalsündroomi, põlveliigese ebastabiilsuse, puusa-, põlve-, säärevalude, aga ka põlveliigese vigastuste tekkeks.

Külgvaates hinnatakse patsiendi põlveliigeste sirutus- või painutusasendit. Normaalsel juhul on põlveliigeste sirutus bilateraalselt samavõrdne. Põlveliigese sirutuspuudulikkus ehk painutuskontraktuur võib olla tingitud meniski vigastusest või traumajärgsest tursest. Põlveliigese ülesirutus ehk hüperekstensioon (genu recurvatum) tekitab valu põlveliigese tagaosas, põlveliigese tagumise ristatisideme venitumist, reie nelipealihase ületoonuse aga ka lühenemise ning hamstringlihaste venitumise. Sageli on põlveliigese ülesirutuse põhjus pehmete kudede hüpermobiilsuse sündroom, ülesirutus võib tekkida ka trauma järgselt lihasdüsbalansi tingimustes. Keha raskuskeskme säilitamiseks graviatsiooniteljel, on liigse nimmelordoosiga inimestel täheldatud põlveliigeste ülesirutust.

Patella hindamisel peab teadma, et normaalsel juhul on külgvaates patella alumine serv ja reieluu distaalne põnt ühel tasandil. Eestvaates peab patella olema otse. Esinevad järgmised patella asendihäired: patella mediaalne asend, patella lateraalne asend, patella madal asend ehk patella baja ning patella kõrge asend ehk patella alta. Patella asendit mõjutavad ületoonuses lihased, näiteks on patella kõrge asendi korral ületoonuses reie nelipealihas, patella lateraalse asendi korral on ületoonuses laisidekirme pingutajalihas. Patella asendihäire korral peab vaatlusele järgnema patella liikuvuse passiivne hindamine, mis tuvastab võimaliku patella liikuvuse piiratuse kindlas suunas. Patella asendihäire on riskifaktor  patellofemoraalsündroomi tekkeks. Ka põlveliigese piirkonna kaebusega patsiendi vaatlusel tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas patsient kannab võrdselt keharaskust mõlemale alajäsemele või mitte.

Vaatamata sellele, et funktsionaalne hindamine on suunatud peamiselt põlveliigesele, peab meeles pidama, et põlveliigese patoloogia võib olla kineetilise ahela teiste liigeste, sealhulgas lülisamba nimmeosa, vaagna, puusa-, ja hüppeliigese ning labajala, biomehaaniliste (teljelisuse häire, ebasümmeetria) ja patoloogiliste (hüpomobiilsus, hüpermobiilsus, lihasnõrkus, ebastabiilsus) tegurite tagajärg (tabel 1).

Tabel 1. Põlveliigestega seotud rühihäirete korral esinevad kompensatoorsed asendid.

Teljelisuse häire

Võimalikud kompensatoorsed asendid

Genu valgum

lampjalgsus

subtalaaarliigese pronatsioon

sääreluu torsioon lateraalsele

patella lateraalne subluksatsioon

ülemäärane puusaliigese adduktsioon

ülemäärane puusaliigese siserotatsioon

lülisamba nimmeosa kontralateraalne rotatsioon

Genu varum

 

sääreluu deviatsioon (tibia varum)

ülemäärane puusaliigese välisrotatsioon

ülemäärane puusaliigese abduktsioon

Genu recurvatum

hüppeliigese plantaarfleksioon

vaagna anterioorne kalle

sääreluu torsioon lateraalsele

varbad väljapoole asend (out-toeing)

subtalaarliigese supinatsioon

sääreluu torsioon mediaalsele

varbad sissepoole asend (in-toeing)

metatarsaalluude adduktsioon

subtalaarliigese pronatsioon

sääreluu deviatsioon lateraalsele

Achilleuse kõõluse muutunud asend põhjustab muutusi alajäseme liigeste omavahelises liikumises

Eelöeldust lähtuvalt peab nii patsiendi anamnees kui vaatlus olema laiapõhjalisem, et välistada kineetilise ahela teised patoloogiad. Näiteks võib olla vajadus hinnata kaht liigest ületavate lihaste funktsionaalsus, sest liigutus ühes liigeses avaldab mõju teisele liigesele. Puusa- ja põlveliigest ületavad lihased on reie sirglihas, hamstringlihased, rätseplihas ja õrnlihas, põlve- ja hüppeliigest ületab kaksik-sääremarjalihas.

Accept Cookies