1.5. Aktiivsed liigutused

Aktiivse liikuvuse hindamine võimaldab tuvastada funktsionaalse probleemi liigeses, liigest ümbritsevates pehmetes kudedes, aga ka närvikoes.

Aktiivseks liigutuseks peetakse patsiendi poolt teostatud tahtlikku liigutust, millega hinnatakse liigesliikuvuse ulatust, liigutuse kontrolli, lihase jõudu ning patsiendi valmisolekut liigutust sooritada. Aktiivne ehk füsioloogiline liigutus mõjutab nii lihaseid, närve, liigest ümbritsevaid kudesid kui luid. Aktiivse liigutuse lõppliikuvust nimetatakse füsioloogiliseks barjääriks. Vaatamata sellele, et tavaliselt hinnatakse aktiivsed liigutused esimesena, on seisundeid, kus aktiivseid liigutusi ei hinnata üldse või tehakse seda suure ettevaatusega (luumurdude paranemisel, pehme koe akuutse rebendi korral). Terapeut peab hindama, millised liigutused põhjustavad valu või teisi sümptomeid, aga ka valu iseloomu, liigutuse rütmi ning kompensatoorseid liigutusi. Kompensatoorse liigutuse näitena võib tuua deltalihase halvatust, kus terapeut palub patsiendil teostada õlaliigese abduktsiooni ning patsient teostab vastava liigutuse õlaliigese välisrotatsiooni kaudu õlavarre kakspealihast aktiveerides. Kui seisund on väga ärritav või akuutne, siis ei ole võimalik kõiki soovitud liigutusi hinnata.

Aktiivse liigutuse hindamisel peab terapeut jälgima, et liigutus sooritatakse soovitud suunas sujuva ja konstantse liigutusena kogu liigesliikuvuse ulatuses. Tavaliselt palutakse patsiendil sooritada aktiivne liigutus üks või kaks korda igas soovitud liigutussuunas.

Ebaõige liigutuse peamised põhjused on valu, lihasnõrkus, lihase halvatus või spasm, aga ka lihase ületoonus, lihaslühenemine, muutunud lihaspikkuse ja –toonuse suhe, neuromuskulaarsete faktorite häire ning liiges-lihas koostööhäire. Kui patsient kurdab, et kindlad korduvad liigutused või teatud staatiline asend tekitab probleeme, siis on vajalik teostada patsiendi sümptomeid provotseeriv dünaamiline (5-10 kordust) või staatiline test (5-20 sekundit).

Igal liigesel on standardliigutused, mis teostatakse kindlatel liigutustelgedel (ühe- ja mitmetasandilised liigutused). Tabelis 3 on toodud keskmised, normaalsed liigesliikuvuse näitajad. Kui patsiendil esineb liigese liikuvuse piiratus või liigutus tekitab sümptomeid kombineeritud liigutustegevusel (liigutuslik häire erineval teljel ja tasandil), siis on oluline hinnata korduvaid liigutusi, kiirelt või vastupanuga teostatud liigutusi.  

Tabel 3. Keskmised, normaalsed liigesliikuvuse näitajad.

*DIP-distaalne interfalangeaalliiges; *PIP-proksimaalne interfalangeaalliiges; *MCP-metakarpofalangeaalliiges; IP*- interfalangeaalliiges; MTP*-metatarsaalliiges.

Näide liigesliikuvuse dokumenteerimisest: vasaku küünarliigese aktiivne fleksioon 0-146°, lühendatult: vas küünarl akt fleks 0-146° või vas küünarl AROM 0-146° (AROM ingl- active range of motion; eesti- aktiivne liigesliikuvuse ulatus; 0 tähistab küünarliigese täielikku sirutust ehk liigutust, millest algab küünarliigese painutus.