6.3. Aktiivsed liigutused

Erinevalt teistest perifeersetest liigestest, ei ole SI-liigeste funktsioone otseselt kontrollivaid lihaseid. Siiski tuleb hinnata teiste liigeste funktsioonide eest vastutavaid lihaseid, kas aktiivsete või vastupanuga teostatud isomeetriliste testidega, sest vastavad lihased avaldavad oma funktsioonidega survet SI-liigesele. Tabelis 1 on toodud lihased, mis kinnituvad vaagnale.

 
Tabel 1. Vaagnale kinnituvad lihased.

m latissimus dorsi	C6-C8	m obturatorius internus	L5,S1
m erector spinae	L1-L3	m obturatorius externus	L3,L4
multifidius	L1-L5	m piriformis	L5, S1-S2
m external oblique	T7-T12	m inferior gemellus	L5,S1
m internal oblique	T7-T12, L1	m superior gemellus	L5,S1
m transversus abdominis	T7-T12, L1	m pectineus	L2,L3
m rectus abdominis	T6-T12	m semimembranosus	L5, S1-S2
m pyramidalis	T12	m semitendinosus	L5, S1-S2
m quadratus lumborum	T12, L1-L4	m biceps femoris	L5, S1-S2
m psoas minor	L1	m tensor fascia latae	L4-L5
m iliacus	L2-L3	m sartorius	L2-L3
m levator ani	S4	m rectus femoris	L2-L4
m sphincter ani externus	S2-S4	m gracilis	L2-L3
m coccygeus	S4-S5	m adductor magnus	L2-L4
m gluteus maximus	L5, S1-S2	m adductor longus	L2-L4
m gluteus medius	L5,S1	m adductor brevis	L2-L4
m gluteus minimus	L5,S1

Sakroiliakaalliigeste funktsioone hinnatakse aktiivselt lülisamba või puusaliigese liigutusi teostades.

Näiteks võib vastupanuga teostatud puusaliigese abduktsioon põhjustada SI-liigese düsfunktsiooni korral valu sama kehapoole SI-liigese piirkonnas, sest m gluteus mediuse tugeva kontraktsiooni korral tõmmatakse niudeluu ristluust eemale. Kere külgpainutus avaldab suuremat nihkekoormust sama kehapoole SI-liigesele. Erinevate liigutuslike testide eesmärk on provotseerida SI- liigeste düsfunktsiooniga seotud sümptome.             

Vaagna aktiivsete liigutuste ajal hindab terapeut ebasümmeetrilisi liigutusi, liigutuste hüpo- või hüpermobiilsust, kudede kontraktsiooni ja palpatoorset tundlikkust või põletikku. Teadma peab, et kõikides suundades teostatud nii lülisamba liigutused (fleksioon, ekstensioon, lateraalfleksioon, rotatsioon) kui puusaliigese liigutused (fleksioon, ekstensioon, abduktsioon, adduktsioon, välis- ja siserotatsioon) avaldavad survet SI-liigestele. Vaatamata sellele, et vaagnapiirkonna patoloogiat saab tuvastada mitmete lülisamba ja puusaliigese aktiivsete liigutuste testidega, on alljärgnevalt kirjeldatud üht aktiivse liigutuse testi, mis teostatakse lülisamba ja teist puusaliigese aktiivse liigutuse osalusel. 

Ristluu fleksioontest

Aktiivsel selja sirutamisel ei toimu vaagna- ja ristluu liikumist.

Lülisamba tahasirutuseks seisab patsient nii, et tema keharaskus on jaotatud võrdselt mõlemale alajäsemele. Terapeut istub toolil patsiendi selja taga ning palpeerib tema mõlemad PSISed (joonis 1B). Patsiendil palutakse teostada lülisamba sirutus kuni terapeut märkab liigutuslikku asümmeetriat. Normaalsel juhul liiguvad PSISed selja sirutuse ajal vähesel määral alumisele (ingl inferiorly). Taha sirutamise ajal jäävad nii vaagnaluud kui ristluu samasse asendisse, nendevahelist liikumist ei toimu. Seejärel palpeerib terapeut bilateraalselt ristluu S1 tasandil. Kui patsient sirutab selja, liigub ristluu normaalsel juhul ette.

Gillet test

Gillet test võimaldab tuvastada sakroiliakaalliigese hüpomobiilsuse.

SI-liigese patoloogia mõjutab ka puusaliigese liikuvust. Kui patsient painutab seistes vahelduvalt kummagi alajäseme puusaliigesest, hindab terapeut puusaliigese liikuvust, valu esinemist ning PSISe liikuvust. Enne kui patsient painutab alajäseme puusaliigesest hindab terapeut bilateraalselt PSISte sümmeetrilisust. Normaalsel juhul, kui patsient painutab alajäseme puusa- ja põlveliigesest 90° ja rohkemgi, liigub sama kehapoole SI-liiges kaudaalsele (alla) teise kehapoole SI-liigese suhtes. Kui SI-liigese liikumist allasuunas ei toimu, võib leid viidata alajäseme painutuse sooritanud kehapoole SI-liigese hüpomobiilsusele.

Terapeut võib hinnata vastavat liigutust nii, et tema üks pöial on PSISel, teine pöial S2 ristijätkel (joonis 2A). Normaalse SI-liigese liikuvuse korral PSISel olev pöial liigub allasuunas (joonis 2B). Kui SI-liiges on hüpomobiilne, liigub pöial puusaliigese painutusel üles. SI-liigese funktsionaalsust hinnatakse mõlemal kehapoolel.

Test jätkub kui terapeut jätab ühe pöidla ristluu ogajätkele ning asetab teise istmikuluu köbrule (joonis 2C). Patsiendil palutakse painutada puusaliiges nii kaugele kui võimalik. Normaalsel juhul liigub istmikuluu köbrul olev pöial lateraalsele (joonis 2D). Hüpomobiilse SI-liigese korral liigub terapeudi pöial kraniaalselele (üles). Sama korratakse teisel kehapoolel.

Joonis 2. Gillet test. A – algasend ‒ ristluu ja psisise palpatsioon; B – puusaliigese painutus; C –  algasend ‒ ristluu ja istmikuluu palpatsioon; D – puusaliigese painutus.