14.2. Erinevate struktuuride palpatsioon

Nahk

Nahk on kõige pindmine struktuur ning esimene, mida palpeeritakse. Naha palpeerimisel rakendatakse väga kerget survet. Naha palpeerimine annab infot temperatuuri, turse, kudede mobiilsuse, naha niiskustaseme ja troofiliste (toite-, toiteline) muutuste kohta.

Temperatuur

Labakäe dorsaalset osa kasutatakse sageli naha temperatuuri ja võimaliku põletiku hindamisel, sest käeselg sisaldab naha temperatuuri muutustele tundlikke vabasid närvilõpmeid (joonis 1). Samuti võimaldab labakäe dorsaalse osa kasutamine terapeudil otsustada, millal teostada palpatsioon kogu hindamisprotsessi arvestades ning kui suurt palpatsioonisurvet rakendada.

Joonis 1. Labakäe dorsaalse osa kasutamine palpatsioonil.

Turse

Kuigi tursetüüpe on erinevaid, käsitletakse alloleval vaid liigesturset. Kudedevahelise vedeliku kogumi ning võimaliku turse hindamiseks rakendatakse kerget palpatsioonisurvet.

Stroke test

Stroke test võimaldab hinnata turset põlveliigese piirkonnas.

Spetsiifiliselt põlveliigese turse hindamiseks kasutatakse kõrget hindajate vahelist usaldusväärsust demonstreerivat Stroke testi (joonis 2). Stroke testi ajal on patsient selili, alajäsemed põlveliigestest sirutatud. Kui patsiendil esineb põlveliigese sirutuspuudulikkus, ei ole testitulemuse tõlgendamine täpne. Testi sooritamiseks libistab terapeut labakäega 2-3 korda mediaalselt, patsiendi sääreluu proksimaalsest osast reieluu distaalsel oleva suprapatellaarse bursani, seejärel libistab terapeut lateraalselt teise käega samuti 2-3 korda reieluu distaalosast sääreluu proksimaalosani. Libistamise eesmärk on jälgida koevedeliku kogumiku teket põlveliigese piirkonnas mediaalselt.

Testi tulemuste klassifikatsioon: 0 ‒ lateraalosa libistamisega ei teki koevedeliku kogumit; 1 ‒ lateraalosa libistamisega tekib väike koevedeliku kogum; 1+ ‒ lateraalosa libistamisega tekib suur koevedeliku kogum; 2+ ‒ koevedelik liigub spontaanselt tagasi põlveliigese mediaalsesse ossa pärast käega üles libistamist (ilma lateraalosa libistamiseta); 3+ ‒ nii suur koevedeliku kogum, et seda on võimatu lükata põlveliigese mediaalsest osast välja.

Joonis 2. Stroke test.

Kudede mobiliseerimine

Kudede üldist mobiilsust hinnatakse naha libisemise testiga, sõrmede libisemise testiga ja naha rullimise testiga.

Inimkehas on neli peamist koetüüpi: epiteelkude, sidekude (luud, liigessidemed, kõõlused), lihaskude ja närvikude. Kõiki nimetatud kudesid on võimalik palpatsiooniga hinnata. Kudede üldise mobiilsuse hindamise eesmärk on selgitada, kas naha ning nahaaluste kudede vahel esineb adhesioone ehk kokkukasvamisi või liiteid. Normaalne kude on pehme, mobiilne ning tema liikuvus on võimalik igas suunas. Patoloogia või vigastuse korral on koed puutetundlikud ja ületoonuses, esineda võib liigutuslikku krepitatsiooni. Üldist kudede mobiilsust saab hinnata naha libisemise testiga, sõrmede libisemise testiga ja naha rullimise testiga. Naha libisemise testiga hinnatakse naha libisemisvõimet nahaaluste pehmete kudede suhtes. Nimetatud testi ajal asetab terapeut oma labakäe patsiendi nahale ning libistab nahka õrnalt. Sõrmede libisemise testiga hinnatakse sõrmede libisemisvõimalust üle naha. Patoloogia puudumisel libisevad sõrmed üle naha kerge liigutusliku vastupanuga; vigastus, patoloogia või nahakuivus suurendavad liigutuslikku vastupanu sõrmede libisemisel üle naha. Naha rullimise testi ajal tõstetakse nahk selle all olevate pehmete kudede suhtes üles ning rullitakse nahka pöidla ja teise või kolmanda sõrme vahel (joonis 3).

Joonis 3. Naha rullimine.

Hüdratsioon ja naha troofilised muutused

Naha hindamine võib anda ka informatsiooni patsiendi üldise hüdratsiooni (vee lisamine; vedeliku hulk) staatuse kohta. Oluline on hinnata hüpohidroosi (vaeghigistus) või hüperhidroosi (liighigistus) sümptomeid. Ketendav ja lõhenev nahk on võimaliku dehüdratsiooni ehk hüpohidroosi tunnus ning selle võimalikke põhjuseid peab uurima. Samuti on oluline hinnata nahka terviklikult ‒ läikiv nahk, ülemäärane karvakasv, juuste väljalangemine, pehmete kudede turse, aga ka mitmed teised naha muutused võivad viidata lokaalsele või süsteemsele haigusele.

Luud

Inimese kehas on umbes 206 luud. Luukoe palpatsioon annab infot selle struktuursete defektide kohta, luu puutetundlikkuse kohta või luule kinnituvate pehmete kudede ärrituse kohta. Luulised märkpunktid võimaldavad orienteeruda piirkonna teiste kudede palpeerimisel. Et minimeerida pehmete kudede (nahk, fastsia jne) liikumist, peavad luu palpeerimisel olema sõrmeotsad risti palpeeritava struktuuri suhtes. Kuna ümbritsevast pehmest koest väljaulatuvat luulist märkpunkti on lihtne tuvastada, siis võib palpatsioonisurve olla minimaalne, sõrmeotsa-luu nurk on vähem oluline.

Lihased

Kõõlused

Kõõluste patoloogia väljendub tendiniidina (kõõluspõletik) või tendinopaatiana (kõõlushaigestumus). Kõõlused koosnevad peamiselt tüüp I kollageensest sidekoest ning nad kinnituvad luudele (luulistele märkpunktidele). Kuna kõõluse pindala on väiksem kui enamus lihaste kõhu osa, siis osaleb kõõluste palpatsioonil väike arv sõrmi. Mida pindmisem kõõlus, seda suurema tõenäosusega piisab sõrmeotsa kasutamisest kõõluse kinnituskoha või kõõluseserva palpeerimisel. Sügavamal asetseva kõõluse palpeerimist toetab sõrmepadjand. Ka kõõlusstruktuuri leidmisel võib paluda patsiendil vastavat lihast kontraheerida ning lõdvestada, sest see tekitab ka kõõluses pinge.

Pindmiste kõõluste (nt kannakõõlus) omaduste, terviklikkuse, puutetundlikkuse või põletikusümptomite tuvastamiseks rakendatakse minimaalset palpatsioonisurvet. Sügavamal asetsevate kõõluste (nt abaluualuse lihase kõõlus) palpeerimisel rakendatakse suuremat survet. Kõõluse kulgemise suhtes risti teostatud palpatsioon võimaldab paremini tuvastada kõõluse struktuurseid muutusi, põletikulist piirkonda või tundlikkushäiret.

Liigessidemed

Liigessidemed (ingl ligaments) on mittekontraktiilsete omadustega sidekoelised struktuurid, mis tagavad liigese passiivse stabiilsuse. Liigessidemed takistavad liigese ülemäärast liikuvusulatust, nad ühendavad luud luuga. Pindmiselt paiknevaid liigessidemeid nagu näiteks põlveliigese välimine kollateraalside (lateral collateral ligament – LCL), on lihtne leida palpeerimiseks, sügaval asetsevaid liigessidemeid on raskem palpeerida (nt tagumine kontsluu-pindluuside (posterior talofibular ligament – TFL)). Mitmeid liigessidemeid ei olegi võimalik palpeerida. Et paremini hinnata liigessideme terviklikkust, soovitatakse palpatsioon teostada risti kiudude kulgemissuunaga.

Närvid

Sõltuvalt patsiendi kaebusest, võib närvide palpeerimisel kasutada mõõdukat palpatsioonisurvet.

Kuna patsientidel esineb sageli närviärritusele vastavaid sümptome, siis on kliinilises praktikas närvide palpatsioon kui funktsionaalse hindamisprotsessi osa, põhjendatud ning üsna tavapärane. Kui sügaval paiknevat ülemist ja alumist tuharanärvi pole võimalik otseselt palpatsiooniga hinnata, siis pindmiselt asetsevad küünarluunärv või pindluunärv on kergesti leitavad. Sõrmepadjandiga palpatsioonsurvet avaldades palpeeritakse närvi risti selle kulgemissuunas. Sageli ei rakendata närvi korrektseks hindamiseks piisavat palpatsioonsurvet, kuid närvide tugev konsistents peaks julgustama terapeute rakendama närvide hindamisel mõõdukat palpatsioonsurvet. Sarnaselt teistele skeleti-lihasüsteemi struktuuridele, muutub ka närvi pikkus neile rakendatud jõu mõjul, mistõttu nii närvi palpatsioon kui vastavad kompressioontestid (nt sirge jala tõstmise test, Slump test, ülajäseme pingetestid jmt) võimaldavad tuvastada närvipatoloogia.

Veresooned

Veresoonte sügav palpeerimine võib peatada verevoolu ning takistada pulsi hindamist.

Veresoonte hindamise peamine eesmärk on tuvastada distaalse pulsi olemasolu või selle puudumine jäsemetes. Teatud trauma või operatsiooni järgselt on distaalse pulsi hindamine vajalik. Distaalse pulsi hindamiseks on vajalikud anatoomia-alased teadmised. Nii nagu teised struktuurid, paiknevad ka veresooned organismis sügaval ja pindmisel. Näiteks pole võimalik palpeerida vertebraalarterit, kuid une-, õlavarre-, radiaal- või reiearter on oma pindmise asendi tõttu kergesti tuvastatavad. Pulssi ehk südamelöögi sagedust saab hinnata skaalal: normaalne, suurenenud, aeglustunud, puudub. Veresoont palpeeritakse minimaalselt survet avaldades nimetissõrme ja keskmise sõrme padjandiga. Sügavam palpatoorne surve võib peatada verevoolu ning takistada pulsi hindamist. Ka veresoont ümbritsevatele teistele pindmistele struktuuridele tuleks avaldada võimalikult vähe survet. Näiteks õlavarrearteri paremaks tuvastamiseks peaks patsient olema lõdvestunud ning tema ülajäse küünarliigesest painutatud.

Bursa

Liigeskapsel

Liigeskapsli eesmärk on tagada liigese stabiilsus.

Enamus liigeseid ümbritseb liigeskapsel, mille eesmärk on tagada liigeste stabiilsus. Sarnaselt teistele skeleti-lihassüsteemi struktuuridele, pole kõiki liigeskapsleid võimalik palpeerida, kuid näiteks küünar- või põlveliigese kapsel asetseb pindmiselt ning neid on lihtne palpeerida. Vigastuse või operatsiooni järgselt on tavaline, et esineb liigeskapsli põletik. Võrreldes mittehaaratud jäseme sama liigese kapsliga, on haaratud jäseme liigese hindamisel tuvastatud turset ja sellega seotud kapsli venitumist. Ka liigeskapsli palpeerimisel jälgitakse süstemaatilisuse põhimõtet, kus tähelepanu tuleb pöörata liigsele koevedelikule või põletiku tunnustele. Liigeskapsli palpeerimisel osalevate sõrmede arv sõltub liigese suurusest.