14.1. Palpatsiooni tähtsus

Termin „palpatsioon“ tuleneb ladina keelsest sõnast „palpatio“ ning kannab tähendust „puudutama“. Kuna palpatsiooni terminoloogiline põhimääratlus on lihtsustatud, siis sageli ei avane selle tähendus, sisu ja tähtsus tervishoiutöötajate jaoks. Palpatsioon on efektiivne patsiendi hindamise, aga ka ravimeetod. Palpatsiooni on võimalik õppida ainult palpeerides. Parim õpe, anatoomiliste struktuuride hindamise või  manuaalsete võtete omandamisel, on praktika. Head palpeerimise oskused on vajalikud, et võita patsiendi usaldus meditsiiniasutuse või tervishoiutöötaja vastu, sest palpatsioon on paljudel juhtudel esimene füüsiline kontakt patsiendiga. Nõrgalt või ebaefektiivselt teostatud palpatsiooni tuvastavad patsiendid koheselt.

Palpatsiooniga hinnatakse nahka, nahaaluseid kudesid, luid, lihaseid, liigessidemeid, kõõluseid, liigeskapslit, limapaunu, närve, veresooni.

Vaatamata sellele, et naha sees ja selle all on mitu kihti pehmeid kudesid, on palpatsioon meetod, mis võimaldab manuaalselt tuvastada nahaaluseid kudesid (luud, lihased, liigessidemed, liigeskapslid, kõõlused. Naha pindmised kihid sisaldavad epidermist ja dermist, nende all on nahaalune rasvakiht ning selle all omakorda fastsia. Kuna erinevatel struktuuridel on erinev sügavus, siis aitab palpatsioonisurve määramisel palpeeritavat struktuuri ümbritseva pindmise ja nahaaluse koe hulga arvestamine.

Palpatsioon võimaldab esmalt vajaliku struktuuri tuvastada, seejärel hinnata.

Palpatsiooni üks eesmärk on struktuuride tuvastamine ning teine eesmärk on tuvastatud struktuuri hindamine. Palpatsioon annab infot kudede terviklikkuse, ärrituvuse astme, mõjutatud piirkonna temperatuuri, turse ning deformatsiooni kohta. Informatsiooni kogumisel ning õige diagnoosi määramisel on oluline palpatsioonil saadud info võrdlemine teiste hindamisandmetega. Palpatsiooniga saadud väärtuslik kliiniline informatsioon mõjutab terapeudi kliinilist mõtlemist. Näiteks hüppeliigese vigastuse järgne tundlikkus sääreluu lateraalse peksi piirkonnas, turse ning keharaskuse kandmise häire haaratud alajäsemele, peaks terapeudi suunama mõtlema, et patsient vajab hüppeliigese kliinilist uuringut.

Oskuslik palpatsioon tagab terapeudi ja patsiendi usaldusväärse suhte.

Liiga tugev palpatsioonisurve võib takistada kudede hindamist.

Kuna palpatsioon võimaldab luua usaldusväärset suhet terapeudi ja patsiendi vahel, siis on väga oluline arendada ja kasutada häid kommunikatsioonioskusi kogu teraapiaprotsessi vältel. Kommunikatsioonioskuste all peetakse silmas nii verbaalseid kui mitteverbaalseid oskusi. Selgitusoskused, mis võimaldavad patsiendil mõista eesoleva protseduuri eesmärki, aga ka patsiendi nõusoleku saamine, on väga olulised palpatsiooni õnnestumisel. Palpatsiooni ajal tuleb tähelepanu pöörata patsiendi mitteverbaalsetele märguannetele, sest need võivad vihjata ebamugavustundele või protseduuriga seotud hirmule. Et võimaldada dialoogi terapeudi ja patsiendi vahel ning analüüsida palpatsiooniga saadavat infot, soovitatakse palpatsiooni teostada aeglaselt ning süsteemselt. Palpatsiooni surveraskus varieerub soovituslikult 5 grammist 4 kilogrammini seetõttu, et terapeut peab palpeerimisel arvestama palpatsioonil kasutatava sõrme tasapinna ning struktuuri sügavusega. Näiteks kui küünarvarre lihaste palpeerimisel asetatakse käelaba paralleelselt lihaskiududega, siis tuvastatakse naha ning nahaaluste kudede seisund. Kui sõrmed asetatakse lihaskiu suhtes risti, siis suurendatakse palpatsioonisurvet ning jõutakse pehmete kudede sügavamate struktuurideni. Kui küünarvarreluu mediaalse ja lateraalse epikondüüli palpatsioonisurve on kerge, sest nimetatud struktuurid asuvad pindmiselt, siis m psoas majori palpatsioonisurve on tugevam lihase sügava asukoha tõttu. Palpatsioonisurve sõltub palpeeritavast struktuurist, selle anatoomilisest asukohast, patsiendi kehatüübist ja terapeudi ülajäsemete ning sõrmede asendist. Palpatsioonisurve tugevust demonstreerib ka sõrmeküüne värvuse muutumine. Kui rakendada liiga suurt palpatsioonisurvet, siis ei pruugi palpeeritava struktuuri omaduste hindamine olla adekvaatne, sest palpatsiooni teostava sõrme tundlikkus võib olla häirunud, ka patsiendi reaktsioon liigtugevale palpeerimisele võib takistada kudede hindamist. Et eristada patsiendi normaalset reaktsiooni ebamugavustundest või valuaistingust, on soovitav palpeerida sama struktuuri bilateraalselt.

Palpatsiooni tähtsus struktuuride hindamisel

Palpatsiooni, kui psühhomotoorset oskust kasutatakse patsiendi hindamisprotsessi osana. Tavaliselt sisaldab patsiendi hindamine põhjalikku anamneesi võtmist, liigesliikuvuse ja lihasjõu hindamist, spetsiaalsete ja neuroloogiliste testide teostamist, aga ka erinevatele küsimustikele vastamist (nt Emotsionaalse enesetunde küsimustik ehk EEK-2, Oswestry küsimustik jmt). Et määrata õige füsioterapeutiline diagnoos ning saavutada teraapiale püstitatud eesmärgid, on  vaja palpatsiooniga saadud info siduda teiste uuringuandmetega. Kuna puudub kindel vastus küsimusele, millises füsioterapeutilise hindamise etapis teostada palpatsioon, siis soovitatakse rakendada kliinilist mõtlemist ning pöörata tähelepanu patsiendi sümptomitele. Akuutsele vigastusele viitab patsiendi kõrge valuhinnang ja funktsioonihäire, subakuutsele või kroonilisele valule viitab madalama astme valuhinnang ning mõõdukas funktsioonihäire.

Kuna palpatsioon võib mõnikord ärritada kudesid, siis võib see mõjutada ka näiteks liigese liikuvuse või lihase hindamise tulemusi. Sellest tulenevalt, aga ka patsiendi kaebuse tõsidusest tingituna, saab terapeut otsustada, kas teostada palpatsioon patsiendi hindamise alguses või lõpus.

Anatoomia tähtsus palpatsioonil

Neutraalse anatoomia kontseptsiooni ehk kehaasendiga on seotud anatoomilised märkpunktid, mille järgi teostatakse palpatsioon.

Anatoomia-alased teadmised on vajalikud. Vajalik on teada neutraalse anatoomia kontseptsiooni ehk kehaasendit, millega on seotud anatoomilised märkpunktid (nt reieluu suur pöörel, õlanukk, sääreluu lateraalne pekse) ning, mis võimaldab leida anatoomiliste märkpunktide omavahelisi seoseid. Neutraalse anatoomia kontseptsioon, aga ka terminoloogilised teadmised on aluseks patsiendi hindamistulemuste kirjeldamisel ning dokumenteerimisel (tabel 1). Enne palpeerimist on hea visualiseerida palpeeritav struktuur ning teised ümbritsevad koed. Et määrata palpatsioonisurve tugevust, on oluline teada kindla struktuuri asukoha sügavust. Lähtuvalt teadmisest, et palpeeritava struktuuri funktsiooni tundmine muudab palpatsiooni efektiivseks, tulevad skeleti-lihassüsteemi hindamisel kasuks kontraktiilsete ja mittekontraktiilsete kudede eristamisoskused.

Tabel 1. Anatoomilised terminid, mis kirjeldavad struktuuridevahelisi seoseid.

Termin	Tähendus	Näide
Anterioorne	Eespool asuv, eesmine, keha ees	Naba on jämesoole ees
Posterioorne	Tagapool asuv, tagumine, keha taga	Trapetslihas on romblihase taga
Superioorne	Ülemine, üla-, pea poole	Nina on suust üleval
Inferioorne	Alumine, all-, labajalgade poole	Naba on rinnakuluust all
Mediaalne	Keha kesktelje suunas, kesktasapinna poolselt asetsev	Viies sõrm on esimesest sõrmest mediaalsel
Lateraalne	Keha keskteljest kaugemal asetsev, külgmine	Küünarvarreluu on kodarluust lateraalsel
Proksimaalne	Lähedane, kesk(keha) lähedal asetsev, jäseme kohal kõrgemal	Õlavarreluu on küünarliigesest proksimaalsel
Distaalne	Kaugmine, tsentrist kaugel asuv, jäseme suhtes alumisel	Labakäsi on küünarliigesest distaalsel
Pindmine (ingl superficial)	Nahapinnale lähemal	Õlavarre kakspealihas on pindmiselt võrreldes õlavarrelihasega
Sügav (ingl deep)	Nahapinnast sügavamal	Pirnlihas on sügavamal võrreldes suure tuharalihasega