14. Palpatsioon

Palpatsioon on funktsionaalse hindamise meetod, mida arstid, õed, füsioterapeudid, tegevusterapeudid või massöörid rakendavad, et määrata kudede anatoomiline asukoht, tuvastada koe patoloogiline seisund või patoloogilise piirkonna palpatoorne tundlikkus, tajuda temperatuurimuutusi, hinnata pulssi, tundlikkushäiret, lihaskontraktsiooni, lihastoonust või liigesliikuvust. Palpatsiooni kasutatakse valulike piirkondade määramiseks, patsientide poolt tunnetatud valu kvalifitseerimiseks, teraapia eesmärkide täpsustamiseks ning teraapia efektiivsuse hindamiseks. Et toetuda palpatsiooni suunamisel või manuaalsete võtete sooritamisel, aga ka anatoomiliste struktuuride või patoloogiate tajumisel sõrmeotstest saadud aistingutele, on väga oluline arendada praktika lisandudes kompimismeelt. Palpatsioonil saadud tulemuste tõlgendamine on seda kvaliteetsem, mida suuremad on palpeerimise kogemused ning paremad anatoomia alased teadmised ja kliinilise mõtlemise oskused. Palpatsioon on vaid osa kliinilisest ja funktsionaalsest hindamisest, kliinilise või füsioterapeutilise diagnoosi kinnitamiseks on vaja teostada lisaks palpatsioonile täiendavaid kliinilisi uuringuid või funktsionaalseid teste.

Palpatsiooni teostamiseks peab patsient või palpeeritav piirkond olema võimalikult lõdvestunud ning toetatud. Füsioterapeut peab palpatsiooniga suutma eristada vedelikukogumit, lihase ületoonust ja alatoonust, lihastreemorit, lihaskiudude kulgemissuunda ning pehmete kudede liiteid või sõlmjaid moodustisi. Ka luulist deformatsiooni, mida näiteks luustuva müosiidi (myositis ossificans ‒ seisund, mille korral lihaskoes tekib luukude) korral esineb, on võimalik palpatoorselt tuvastada. Terapeut peab märkama kudede tundlikkust, tihkenemist või teisi sümptomeid, mis viitavad patoloogiale. 

Palpatsioonil avaldatav surve peab olema kohandatud vastavalt patoloogilisele seisundile ‒ ägedas etapis eriti ettevaatlik, kroonilises etapis tugevam. Sõltumata patoloogilise seisundi etapist, on palpatsiooni alguses terapeudi liigutused aeglased, ettevaatlikud ja pindmised, seejärel lisatakse kerge, siis sügavam palpatoorne surve kuni tuvastatakse koe patoloogiline seisund või muutus koe elastsuses. Et eristada patoloogiline seisund normaalsest, peab liigese ja liigest ümbritsevate kudede palpatsioon olema teostatud süstemaatilise eesmärgiga hinnata kõik vajalikud struktuurid alates lähte struktuurist kõrvalstruktuurideni. Et patsiendil tekiks arusaam palpatsioonist ning terapeut saaks tunnetada tervet kude, võib mittehaaratud kehapoole vastava piirkonna palpeerida enne haaratud kehaosa palpeerimist. Palpatoorsed leiud tuleb täheldada ning siduda patsiendi diagnoosiga.