13. Kõnni ja tasakaalu hindamine

Ameerika president Thomas Jefferson (1743-1826) on öelnud: „Kõndimine on parim võimalik treening. Harjuge kõndima väga kaugele“.

Kõndimine on normaalne tegevus, mida enamus inimestest ilma kõnnile mõtlemata teeb. Kuni ei esine kõnnimustrihäireid, ei mõelda teguritele, millest kõndimine sõltub. Kõndimine ei ole vigastuste või paljude haiguste järgselt enesestmõistetav ning automaatne, sest kõndimine võib kõnnimustrihäirete korral tekitada valu või ebamugavustunnet, kõndimine võib olla väsitav.

Kõndimise ajal kasutab inimene korduvate tsüklitega jäsemete liigutusi ning säilitab stabiilsena oma keha. Vaatamata sellele, et igal inimesel on kõndimisega seotud individuaalsed iseärasused, saab kõndimist iseloomustada kindlate funktsioonide ja parameetritega. Lapsel areneb kõndimisega seotud liigutuskontroll istumast seisma tõusmise, seejärel seismisasendi tasakaalu ning hiljem kõnnimustri arengu kaudu. Olles omandanud täiskasvanule omase kõnnimustri, säilib see samana kogu elu, kuid lihasjõu ning motoorse kontrolli langus vanemas eas mõjutab nii kõnnikiirust kui sammupikkust ning seeläbi üldist kõnnimustrit.

Et hinnata, kas patsient kõnnib normaalselt, peab teadma, mis on normaalse kõnni parameetrid. Patsiendi kõnni hindamine annab füsioterapeudile olulist informatsiooni enne kui ta hakkab juhendama kõnnimustrit korrigeerivaid harjutusi või nõustama kõndimise abivahendeid. 

Patsiendi kõnnimustrit saab hinnata nii subjektiivselt kui objektiivselt. Sageli on vaja lisaks kõnnimustri hindamisele teostada patsiendi funktsionaalne hindamine, et mõista milline anatoomiline struktuur ja funktsioon on häiritud ning kui palju mõjutab funktsioonihäire kõndimist.

Tasakaal ehk posturaalne stabiilsus on võime säilitada keha raskuskese tugipinna kohal. Normaalse posturaalse stabiilsuse korral toimub pidev keha kõikumine ehk keha raskuskeskme nihkumine tugipinna suhtes. Tasakaal tähendab võimet säilitada stabiilne kehaasend nii enne liigutustegevust, selle ajal kui vahetult pärast tahtlikku liigutust, aga ka suutlikkust reageerida välistele ärritajatele. Indiviidi võime säilitada tasakaal kõikumisega seotud stabiilsuse piirides sõltub keha raskuskeskme asendi kontrollist tugipinna suhtes. Posturaalne stabiilsus sõltub ka lihasjõust, liigeste funktsionaalsusest, sensoorse tagasiside mehhanismidest, ruumis orienteerumise võimest, kognitiivsetest protsessidest sooritada mitu tegevust samaaegselt ning kardiopulmonaarsest võimekustest. Kahjustus mistahes tasakaalu mõjutavas süsteemis viib tasakaalu- ja funktsioonihäireteni. Patsiendi tasakaalu mõjutavate tegurite hindamine võimaldab tuvastada probleemse süsteemi ning tagada kvaliteetse ravi. Kvaliteetne ravi sõltub ka terapeudi oskusest seada prioriteediks terapeutilised sekkumised nii, et patsiendil oleks võimalikult vähe tegevus- või osaluspiiranguid.