1.3. Vaatlus

Vaatlus on füsioterapeutilise hindamise meetod, mis võimaldab visuaalselt tuvastada patsiendi rühihäire või liigutusliku tegevushäire.

Vaatluse eesmärk on koguda informatsiooni nähtavatest defektidest, funktsionaalsetest häiretest ning rühiga seotud keha teljelisuse häiretest. Vaatamata sellele, et suur osa vaatlusest sisaldab patsiendi rühi hindamist, vaadeldakse patsienti ka funktsionaalselt. Kui rühi vaatlusel on patsient passiivne, siis funktsionaalne vaatlus sisaldab patsiendi liigutussoorituse hindamist. Vaatlust võib teostada juba patsiendi sisenedes teraapiaruumi, mil patsient ei ole protsessist teadlik. Vaatluse ajaks palutakse patsiendil eemaldada hindamist segavad riided, vaatluse eesmärk ning leiud selgitatakse patsiendile.  

Lisaks rühile hinnatakse vaatluse käigus patsiendi kõndi, strukturaalseid, funktsionaalseid või dünaamilisi deformatsioone*, pehmete kudede kontuure, naha värvust, turset, punetust, arme, mis viitavad hiljutisele vigastusele või operatsioonile, liigese krepitatsiooni või plõksatust liigese liigutamisel. Vaatlusel võib väljenduda patsiendi suhtumine enda kaebuse või terapeudi osas, vaatlusel saab hinnata kas patsient on kartlik, tunneb end ebamugavalt, on väsinud ilmega? Kas patsient on nõus liikuma, kas tema liigutusmustrid on normaalsed või häirunud? Kõik funktsionaalsed häired tuleb täheldada ning täpsustada eraldi hindamistega.

Pärast vaatluse teostamist saab hinnata, kas anamneesi põhjal pandud diagnoosi on vaja vaatlusel saadud info alusel muuta või mitte.

* Struktuursed deformatsioonid on nähtavad isegi puhkeasendis nt kõõrkaelsus, luumurd, skolioos, küfoos; funktsionaalsed deformatsioonid on seotud rühihäiretega; dünaamilised deformatsioonid on põhjustatud lihasaktivatsioonist ning see tekib kui lihas kontrahheerub või liiges liigub.