3.7. Spetsiifilised testid

Kaelapiirkonna spetsiifiliste testide eesmärk on provotseerida või leevendada patsiendi sümptomeid.

Kui teraapia on suunatud ülakaela ravile, siis on teatud spetsiifilisi teste vaja sooritada (nt kaela ebastabiilsuse või vertebraalarteri test). Teisi spetsiifilisi teste võib teostada vaid siis, kui hindaja soovib varasemat leidu kinnitada. Osad spetsiifilised testid on provokatiivsed ning neid teostatakse sümptomite esilekutsumise eesmärgil, teisi teste kasutatakse sümptomite leevendamise eesmärgil. Spetsiifiliste testide usaldusväärsus sõltub terapeudi oskustest ja kogemustest. Peamised spetsiifilised testid lülisamba kaelaosa patoloogiate hindamisel on foraminaalne kompressioontest ehk Spurling test, distraktsioontest, ülajäseme pingetest, õlaliigese abduktsioontest ja kaelapiirkonna vertebraalarteri test.

1. Foraminaalne kompressioontest

Foraminaalne kompressioontest provotseerib kaela radikuliidile iseloomulikke sümptomeid.

Foraminaalset kompressioontesti teostatakse kui patsiendi anamneesis esineb närvijuure patoloogiale iseloomulikke sümptome. Foraminaalne kompressioontest on sümptomeid provotseeriv test. Testi eel asetab terapeut oma käed patsiendi pea peale ning surub ettevaatlikult patsiendi pea inferioorsele (alamal/all olev). Testil on kolm etappi, iga neist järjest enam sümptome provotseeriv. Sümptomite ilmnemisel järgmise etapi testi ei sooritata. Esimese etapi testi ajal on patsiendi pea neutraalasendis, teise etapi testi ajal teostab terapeut inferioorse kompressiooni patsiendi kael ekstensioonasendis ning kolmanda etapi testi ajal on patsiendi kael ekstensioon- ning rotatsioonasendis (joonis 5). Esmalt sooritatakse test mittesümptomaatilisel poolel, seejärel sümptomaatilisel poolel. Test on positiivne, kui valu kiirgub ülajäsemesse kaela lateraalfleksiooni ja kompressiooni ajal, viidates närvijuure kompressioonile (ingl cervical radiculitis). Radikuliit eeldab valu närvijuure kahjustusega seotud dermatoomi alal. Kaelavalu ilma kiirgumiseta õlavöötmesse või ülajäsemesse ei tähenda positiivset testitulemust. Valu või tundlikkuse häire dermatoomi alal viitab patoloogilisele närvijuurele. Patsiendi pea algasendid erinevates testi etappides kitsendavad lülivahede lülimulku nii, et kompressioonsümptomeid võivad tekitada stenoos, kaela spondüloos, osteofüüdid, põletikulised fassettliigesed, diski prolaps, lülisamba kaelapiirkonna lülikeha murd. Kui valu on tuntav testiasendile vastaspoolel, on tegemist lihaste düsfunktsiooniga.

Joonis 5. Foraminaalne kompressioontest.

2. Distraktsioontest

Distraktsioontest võimaldab kaela radikuliidiga kaasnevaid sümptome leevendada.

Distraktsioontest teostatakse kui soovitakse hinnata kaela radikuliidiga kaasnevate sümptomite leevenemist. Distraktsioontesti sooritamiseks asetab terapeut ühe käe patsiendi lõua, teise käe kolju alla. Terapeut tõstab aeglaselt patsiendi pead ehk teostab lülisamba kaelaosa traktsioonvenituse (joonis 6). Test on positiivne kui valu või sümptomid leevenevad pea tõstmisega, viidates sellele, et surve närvijuurelt väheneb. Distraktsioontesti kasutatakse ka radikulaarsete sümptomite tuvastamiseks õlavöötmes anteriooselt või posterioorselt. Kui patsient sooritab kaela traktsiooni ajal õlaliigese abduktsiooni ning sümptomid leevenevad õlavöötme piirkonnas, siis patoloogia korral väheneb surve C4 või C5 närvijuurel viidates lülisamba kaelaosa närvijuure kompressioonpatoloogiale mitte õlavöötme patoloogiale. Valu distraktsioontesti ajal võib olla tingitud lihase spasmist, ligamendi või lihase venitusest, diski prolapsist.

Joonis 6. Distraktsioontest.

3. Ülajäseme pingetest

Ülajäseme pingetestid võimaldavad hinnata spetsiifiliselt n  radialise, n medianuse ja n ulnarise kompressiooni ülajäseme ja kaela kindlates asendites.

Ülajäseme pingetest ehk Upper Limb Tension Test (ULTT) on diagnostiliselt samaväärne sirge jala tõstmise testiga (ingl straight leg raise test), mis tuvastab närvipatoloogia lülisamba nimmepiirkonnas. Testi käigus survestatakse ülajäsemega seotud neuroloogilisi struktuure, mida eristatakse kudede tundlikkuse muutuse alusel. Õla-, küünar-, randmeliigese, küünarvarre, labakäe ja sõrmede asendi muutus testi ajal tekitab kompressiooni väga kindlates närvides (Tabel 6).

Testimine algab mittesümptomaatilise ülajäsemega, kus esimesena mõjutatakse õlaliigest, sellele järgneb küünarvarre, randmeliigese ja sõrmede asendi muutus ning kõige viimasena mõjutatakse küünarliigest selle suure liikuvusulatuse tõttu. Iga järgneva liigutuse faas lisatakse kuni sümptomite tekkeni. Test on veelgi tundlikum kui lisatakse ülajäseme spetsiifilistele asenditele kaela lateraalfleksioon hinnatava ülajäseme suhtes kontralateraalselt (joonis 7). Testimise ajal on oluline jälgida, et õlavööde oleks depresseeritud (õlavöötme langetatud asend, vastupidiselt eleveeritud ehk tõstetud asendile) isegi siis, kui sooritatakse õlaliigesest abduktsioonliigutus. Samal ajal kui õlavööde on depresseeritud, viiakse õlaliiges sobivasse abduktsioonasendisse (110° või 10° sõltuvalt testist) ning küünarvars, randmeliiges ja sõrmed sobivasse lõppasendisse. Küünarliigese sirutus avaldab survet n radialisele ja n medianusele, küünaliigese painutus aga n ulnarisele. Randmeliigese ja sõrmede sirutus avaldab survet n medianusele ja n ulnarisele, vähendades survet n radialiselt. Vajaduse korral võib testi sooritamisel viia õlaliigese rotatsioonasendisse ning säilitada testi asend teatud ajaks.

Kuni testi viimase etapini ei mõjutata küünarliigest, sest selle suure liikuvusulatuse tõttu võivad sümptomid taanduda. Mõned testimise ajal ilmnevad sümptomid on normaalsed, teised patoloogilised (tabel 7). Kui testi ajal on sümptomid normaalsed või sümptome ei esine, palutakse patsiendil teostada kontralateraalselt kaela lateraalfleksioon. Vaatamata sellele, et ülajäseme pingetest avaldab survet närvikoele, võib test survet avaldada ka lihaskoele või liigese sidemetele.
 

Tabel 6. Ülajäseme asend pingetesti ajal ning testiga mõjutatavad närvid.

	ULTT1	ULTT2
Õlaliiges	depressioon ja abduktsioon (10°)	depressioon ja abduktsioon (110°)
Küünarliiges	ekstensioon	ekstensioon
Küünarvars	supinatsioon	supinatsioon
Randmeliiges	ekstensioon	ekstensioon
Sõrmed ja pöial	ekstensioon	ekstensioon
Õlaliiges	välisrotatsioon	–
Lülisamba kaelaosa	kontralateraalselt lateraalfleksioon	kontralateraalselt lateraalfleksioon
Närv	n medianus, n musculocutaneous, n axillaris	n medianus, n anterior interosseous, C5,C6,C7
	ULTT3	ULTT4
Õlaliiges	depressioon ja abduktsioon (10°)	depressioon ja abduktsioon (10°-90°) käsi kõrva juurde
Küünarliiges	ekstensioon	fleksioon
Küünarvars	pronatsioon	supinatsioon
Randmeliiges	fleksioon ja ulnaardeviatsioon	ekstensioon ja radiaaldeviatsioon
Sõrmed ja pöial	fleksioon	ekstensioon
Õlaliiges	siserotatsioon	välisrotatsioon
Lülisamba kaelaosa	kontralateraalselt lateraalfleksioon	kontralateraalselt lateraalfleksioon
Närv	n radialis	n ulnaris, C8,Th1närvijuured

 Joonis 7. Ülajäseme pingetest sooritatud terapeudi poolt; A – keskpidise närvi pingetest; B – ulnaarnärvi pingetest; C – radiaalnärvi pingetest.

Tabel 6. Ülajäseme pingetestiga kaasnevad normaalsed ja patoloogilised sümptomid.

Normaalsed sümptomid (negatiivne test)	Patoloogilised sümptomid (positiivne test)
Tugev valu või venitus kubitaalkanalis (99%)	Sümptomite ilmnemine (kõige tähtsam tunnus)
Tugev valu või venitus küünarvarre anterioorsel või radiaalsel poolel ja labakäe radiaalsel poolel (80%)	Kaela lateraalfleksioon mõjutab kontralateraalselt sümptome
Paresteesia sõrmedes vastava närvijuure innervatsioonialal	Erinevad sümptomid parema ja vasaku ülajäseme vahel
Venitus õlaliigese anterioorsel pinnal
Eelnevalt kirjeldatud sümptomid suurenevad kontralateraalselt kaela lateraalfleksiooniga (90%)
Eelnevalt kirjeldatud sümptomid vähenevad ipsilateraalse kaela lateraalfleksiooniga (70%)

 

Ülajäseme pingetesti saab ka patsient ise aktiivselt sooritada (joonis 8).

Keskpidise närvi (n medianus) pingetest. Algasend ‒ õlaliiges 90˚ abduktsioonis ja välisrotatsioonis, küünarliiges 90˚ fleksioonis, küünarvars supinatsioonis, ranne dorsaalfleksioonis. Säilitada randme asend ja sirutada küünarliiges. Suruda õlavööde alla ning teostada kaela lateraalfleksioon vastassuunas. Säilitada asend!

Ulnaarnärvi (n ulnaris) pingetest. Algasend ‒ õlaliiges 90˚ abduktsioonis ja välisrotatsioonis, küünarliiges sirutatud, küünarvars pronatsioonis, ranne dorsaalfleksioonis ja radiaaldeviatsioonis. Säilitada randme asend ja painutada küünarliiges. Suruda õlavööde alla ning teostada kaela lateraalfleksioon vastassuunas. Säilitada asend!

Radiaalnärvi (n radialis) pingetest. Algasend ‒ õlaliigeses 90˚ abduktsioonis ja siserotatsioonis, küünarliiges 90˚ fleksioonis ja pronatsioonis, ranne ulnaardeviatsioonis ja maksimaalses palmaarfleksioonis. Säilitada randme asend ja sirutada küünarliiges. Suruda õlavööde alla ning teostada kaela lateraalfleksioon vastassuunas. Säilitada asend!

Joonis 8. Ülajäseme pingetest sooritatud patsiendi poolt; A – keskpidise närvi pingetest, B – ulnaarnärvi pingetest, C – radiaalnärvi pingetest.

4. Õlaliigese abduktsioontest

Õlaliigese abduktsioontesti teostatakse radikulaarsete, spetsiifiliselt C4 või C5 närvijuure patoloogiaga seotud sümptomite tuvastamiseks. Patsient kas istub või lamab selili ning terapeut passiivselt või patsient aktiivselt teostab õlaliigesest abduktsiooni nii, et patsiendi labakäsi või küünarvars on tema pea peal. Sümptomite vähenemine või leevenemine viitab lülisamba kaelaosa ekstraduraalsele (kõvakestaväline) kompressioonile, mis võib olla tingitud diski herniatsioonist, epiduraalsest (kõvakestapealne) veeni kompressioonist või C4-C5 närvijuure kompressioonist. Sümptomite eristamine toimub sümptomite jaotumise kaudu dermatoomis ja võimalikus müotoomis. Õlaliigese abduktsioon vähendab nii närvikoe pikkust kui survet närvijuure alumises osas. Kui ülajäseme asend soodustab valu suurenemist, viitab see õlapõimiku kompressiooni suurenemisele eesmise astriklihase kolmnurgas.

5. Rombergi test

Ülemise motoneuroni kahjustuse (ingl cervical myelopathy) tuvastamiseks teostatakse Rombergi test. Patsiendil palutakse seista ning sulgeda silmad. Testi asendit säilitatakse 20-30 sekundit. Kui keha hakkab märkimisväärselt kõikuma või kui patsient kaotab tasakaalu, on test ülemise motoneuroni kahjustuse korral positiivne.

6. Kaelapiirkonna vertebraalarteri test

Patsient lamab selili, terapeut sooritab passiivselt patsiendi kaela ekstensiooni ja lateraalfleksiooni (joonis 9), pärast mida roteerib terapeut patsiendi pea samas suunas ning hoiab asendit ligikaudu 30 sekundit. Positiivne test provotseerib arteriaalsest patoloogiast tingitud sümptomeid kui vastaspoole arter on mõjutatud. Test sooritatakse suure ettevaatlikkusega. Kui ilmneb pearinglus või silmade nüstagm, viitab see vertebraalarteri kompressioonile.

Joonis 9. Vertebraalarteri test.

7. Pearingluse test

Patsient istub, terapeut haarab patsiendi pea. Terapeut roteerib patsiendi kaela aktiivselt paremale nii kaugele kui võimalik ning seejärel vasakule, hoides testi lõppasendit 10-30 sekundit nii, et õlavööde on neutraalasendis. Seejärel tuuakse patsiendi pea neutraalasendisse tagasi. Edasi teostatakse patsiendi parema õlaliigese aktiivne välisrotatsioon, siis vasaku õlaliigese aktiivne välisrotatsioon, mõlemal juhul säilitatakse asendit 10-30 sekundit ning hoitakse pea neutraalasendis, vaade otse. Kui patsient tunneb pearinglust mõlema testi ajal, esineb patoloogia vertebraalarteris, sest mõlema testi korral verevool arteris aeglustub. Kui pearinglus (ingl dizziness) tekib vaid peaga sooritatavate testide ajal, siis esineb patoloogia sisekõrva poolringkanalis.