3.3. Aktiivsed liigutused

Lülisamba kaelaosa liikuvuse hindamine hõlmab kogu kaela liikuvust tervikuna, mitte segmentaalselt. Kaela liikuvus sõltub lülivaheketaste elastsusest, fassettliigeste kujust ja kaldenurkadest ning ligamentide ja liigeskapsli mõõdukast elastsusest. Lülisamba kaelaosa aktiivsed keskmised liikuvusulatused on toodud tabelis 3.

Tabel 3. Lülisamba kaelaosa aktiivsed keskmised liikuvusulatused (ingl range of motion– ROM).

Lülisamba kaelaosa liikuvuse hindamise eesmärk on tuvastada kaela liikuvuspiiratuse suunad ning ulatus.

Soovituslikult võiks hinnata eelneva hindamise põhjal valusad liigutussuunad viimasena. Kui patsient sooritab kaela aktiivsed liigutused, siis füsioterapeut hindab võimalikke valu põhjusi, lihasspasme, lihaslühenemist ning kaela liikuvuspiiratust. Kui patsient on sooritanud aktiivselt maksimaalse ulatusega nt kaela rotatsiooni paremale, siis võib terapeut hinnata sama liigutust passiivsena. Passiivse liikuuvusulatuse hindamine võimaldab eristada füsioloogilise (aktiivse) liigese lõppliikuvuse anatoomilisest (passiivsest) lõppliikuvusest. Ettevaatus passiivse liikuvuse hindamise teostamisel on oluline kaela rotatsioonil või kombineeritud liigutusel nagu rotatsioonil, lateraalfleksioonil ja ekstensioonil, sest nimetatud kaela asendites on kaela vertebraalarteril liigne kompressioonsurve, mis takistab verevoolu pähe. Kaela fleksiooni ajal on võimalik pea noogutamine vaid kaela ülemises osas (C0-C2), painutus tervikuna kaela alumises osas (C2-C7). Lülisamba kaelaosa aktiivsete liigutuste mõõtmine KENO (ingl cervical measurement system) goniomeetriga on näidatud joonisel 2.

Joonis 2. Lülisamba kaelaosa aktiivse liikuvuse mõõtmine; A-algasend; B-fleksioon; C-ekstensioon; D-lateraalfleksioon; E-rotatsioon.