3.2. Vaatlus

Patsiendi vaatlust teostatakse võimalusel juba patsiendi teraapiaruumi sisenemisel. Spontaansed liigutused nt riietumisel võivad olla terapeudi jaoks informatiivsed. Terapeut peab tähele panema patsiendi patoloogilisi liigutusmustreid, miimilisi reaktsioone valule ning patsiendi valmisolekut valulikku kehaosa liigutada. Rühihäired ühes kehapiirkonnas mõjutavad sageli teist kehapiirkonda, nt liigse nimmenõgususe korral kompenseeritakse nimmepiirkonna deformatsioon keha gravitatsiooniteljel säilitamiseks pea eesasendiga.

Lülisamba kaelapiirkonna kaebusega patsiendi vaatluse põhimõtted kattuvad peatükis 2.5. “Rühi hindamise aspektid” kirjeldatud pea, kaela, õlavöötme ja ülakeha vaatluse aspektidega. Rühi vaatlust alustada võimalusel patsiendi seistes, sest see annab informatsiooni kehaasendi kohta tervikuna. Näiteks arvutiga töötava kaelapiirkonna kaebusega patsiendi ülakeha rühti võib hinnata ka istudes.

Lülisamba kaelapiirkonna kaebusega patsiendi vaatlusel tuvastatavad võimalikud rühihäired eest- või tagantvaates on pea lateraalfleksioon- või rotatsioonasend ning õlavöötme ebasümmeetria, külgvaates pea eesasend, õlavöötme anterioorne asend ning ülemäärane rinnaküfoos.

Vaatlusel on oluline hinnata kas pea on keha keskjoonel, kas lülisamba kaelaosa lordoosinurk on normaalne (30-40°). Kaelalordoos koos teiste lülisamba ja ristluu kumeruste ning nõgusustega tagab keha raskuskoormuse absorptsiooni seljale ning võimaldab säilitada keha raskuskeset gravitatsiooni keskmes. Eestvaates peab patsiendi lõug olema samal joonel rinnakuluuga, külgvaates peab kõrva väline kuulmeava olema õlaliigesega samal joonel ning otsmik (laup) vertikaalselt. Kas esineb tortikollis (kaasasündinud või omandatud kõõrkaelsus) või topeltlõug? Harjumuspärane topeltlõug võib põhjustada adaptatiivset lühikeste kaela sirutajalihaste (ingl occipital muscles) lühenemist. Ülemäärane koormus kaelale võib omakorda muuta lülisamba kaelapiirkonna teljelisust, mõjutades fassettliigeseid, posterioorselt lülivahekettaid või teisi kaelapiirkonna tagumisi struktuure. Kirjeldatud asend võib tekitada süvade kaela painutajalihaste nõrkust ning ülakeha ristisündroomi (ingl upper crossed syndrome) (joonis 1). Ülakeha ristisündroomi korral on nõrgad kaela süvad painutajalihased, romblihased, eesmine saaglihas ja alumine trapetslihas ning ületoonuses või jäigad suur ja väike rinnalihas, ülemine trapetslihas ning abaluu tõsturlihas.

Joonis 1. Ülakeha ristisündroom.

Oluline on tähele panna, kas patsiendi kehahoid on harjumuspärane ehk kas patsient naaseb harjumuspärasesse asendisse sageli tagasi. Harjumuspärane kehahoid võib tekkida posturaalse kompensatsiooni tagajärjel, nõrkade lihaste, nägemisteravuse või kuulmise languse, aga ka lõualiigeste düsfunktsiooni tõttu. Trapetslihase kaela- ja turjajoon peab olema bilateraalselt sümmeetriline. On tavaline, et domineeriva ülajäseme õlavööde on madalamal kui mittedomineeriva ülajäseme õlavööde. Ka ülajäseme vigastuse korral võib patsient tõsta valu leevendamise eesmärgil vigastatud ülajäseme õlavöötme trapetslihase ülemise osa ja abaluu tõsturlihase abil üles, mistõttu õlavöötme asümmeetria võib säilida ka aastaid hiljem pärast vigastust. Õlavöötme anterioorne asend (ingl rounded shoulders) põhjustab abaluude protraktsioonasendi, õlavarreluude siserotatsiooni ning õlaliigeste eesmiste struktuuride jäikuse. Lihasstruktuuri tasandil on oluline märgata atroofiat (nt deltalihases aksillaarnärvi kahjustuse tõttu), lihaste ületoonust või lühenemist (nt rinnaku-rangluu-nibujätkelihas).