12. Randmeliigese ja labakäe funktsionaalne hindamine

Kuna labakäsi ja randmeliiges on ülajäseme kõige aktiivsemad ning anatoomiliselt keerukaimad osad, siis on nad vastuvõtlikud traumadele. Labakäe ja randmeliigese trauma võib tekitada tõsiseid igapäevaelu mõjutavaid funktsioonihäired. Tõsisest traumast taastumine on aja- ja töömahukas protsess. Randmeliigese ja labakäe liikuvus on mõjutatud õla- ja küünarliigese liikuvusest. Randmeliigese ja labakäe 28 luud, arvukad liigesed, 19 sisemist ning 20 välimist lihast võimaldavad suure varieeruvusega liigutusi. Labakäel on nii kommunikatiivne kui kaitsev roll, ta toimib  nii motoorse kui sensoorse organina. Labakäsi võimaldab hinnata adekvaatselt materjali kuju, temperatuuri, tihedust, sügavust, objekti liikumist.

Labakäe ja randmeliigese hindamisel on vaja silmas pidada kaht eesmärki: vigastuse mõju adekvaatne hindamine nii, et teraapiale saab püstitada õiged eesmärgid ja olemasoleva funktsionaalsuse hindamine igapäevaelu tegevuste kontekstis.

Küünarvars, randmeliiges ja labakäsi ei toimi isoleeritult, vaid funktsionaalsete gruppidena. Ühe liigese asend mõjutab teise liigese asendit ning funktsiooni. Kui randmeliiges on painutatud, pole võimalik teostada interfalangeaalliigestes täielikku painutust sõrmeliigeste sirutajalihaste ja nende kõõluste ebapiisava passiivse pikkuse tõttu. Iga küünarvarre, randme- ja sõrmeliigeste funktsioon sõltub liigese asendist ning liigutuskontrolli mõjutavatest tasakaalustatud jõududest. Kui kirjeldatud tasakaal on trauma, närvivigastuse või muude faktorite tõttu häiritud, siis tasakaalustavate jõudude vähenemine tekitab liigesdeformatsioone ning lihasdüsfunktsioone. Et teostada labakäe ja randmeliigese korrektne hindamine, on vaja tähelepanu pöörata ülajäseme kineetilisele ahelale tervikuna. Õla-, küünar- ja randmeliigese normaalsed funktsioonid võimaldavad labakäe viimise mistahes kehapiirkonda.

Distaalne radiokarpaalliiges ehk randmeliiges on kaheteljeline ellipsoidliiges. Kodarluu liigestub lodiluu (os scaphoideum) ja kuuluuga (os lunatum). Kodarluu distaalne osa ei ole sirge, vaid küünarvarreluu poole kaldu (15-20°), luu tagumine serv, mis tagab kodarluule toetuse, on väljaulatuv. Kuuluu ning kolmkantluu (os triquetrum) liigestuvad kolmnurkse fibrooskõhrelise diskiga (triangular fibrocartilage complex-TFCC), kuid mitte küünarvarreluuga. Fibrooskõhreline disk, ulatudes distaalselt küünarvarreluust kodarluuni, kinnitub küünarvarreluu tikkeljätkele. Nimetatud disk seob küünarvarreluu karpaalluude ja kodarluuga ning  tagab randmeliigese stabiilsuse. Diski vigastus tekib randmeliigese jõulise sirutuse ning küünarvarre pronatsiooni tagajärjel. Randmeliiges on puhkeasendis kui ta on neutraalasendis ning vähesel määral ulnaardeviatsioonasendis, randmeliiges on lukkasendis kui ta on sirutatud.

Randmeliigese stabiilsuse tagavad lisaks fibrooskõhrelisele diskile ka liigessidemed, neist olulisemad on lodiluud, kuuluud ning kolmkantluud stabiliseerivad sidemed. Kodarluu-lodiluu-kuuluusideme (ligamentum radioscapholunatum) vigastust esineb kõige rohkem, kuid just tema tagab intaktsena randmeluude stabiilsuse. Kodarluu-lodiluu-kuuluusideme vigastus tekib tavaliselt kukkumisel ülajäsemele, mis on randmeliigesest sirutatud, ulnaardeviatsioon ning supinatsioonasendis. Labakäe pihkmised sidemed on oluliselt tugevamad kui labakäe selgmised sidemed.

Randmeluude vahelised liigesed (ingl intercarpal joints) moodustuvad randmeluude proksimaalse rea (lodiluu, kuuluu, kolmkantluu) eraldiolevate luude vahelistest liigestest ning randmeluude distaalse rea (trapetsoidluu-os trapezoideum, trapetsluu-os trapezium, päitluu-os capitatum, konksluu-os hamatum) eraldiolevate luude vahelistest liigestest. Randmeluude vahelised liigesed on omavahel seotud väga väikese amplituudiga luudevahelisi libisevaid liigutusi võimaldavate randmeluude vaheliste dorsaalsete, palmaarsete ja luudevaheliste sidemetega. Hernesluu (os pisiforme) ja kolmkantluu vahel olev liiges (pisotriquetral joint) ei osale randmeluude vahelistel liigutustel, sest hernesluu asetseb kolmkantluu peal.  

Randmeliigese kesksed liigesed (ingl midcarpal joints) moodustuvad randmeluude proksimaalse ja distaalse rea vahel olevatest liigestest. Nimetatud liigesed, mis on omavahel seotud dorsaalsete ja palmaarsete sidemetega, tagavad randmeliigese suurima liikuvuse.

Pöidla randme-kämblaliiges (ingl carpometacarpal joint) on unikaalne sadulliiges, mis võimaldab sooritada painutus-, sirutus-, eemaldamis-, lähendamis-, rotatsioon- ning koonusliigutusi. Teise kuni viienda sõrme randme-kämblaliigesed on tasapinnalised, kus on võimalikud vaid libisemisliigutused. II kuni V sõrme randme-kämblaliigesed on omavahel seotud nii dorsaalsete, palmaarsete kui luudevaheliste sidemetega. Pöidla randme-kämblaliiges on ühendatud lisaks dorsaalsele ja palmaarsele sidemele ka tugeva välimis-külgmise sidemega, mis ulatub trapetsluult esimesele kämblaluule. Kui teine ja kolmas randme-kämblaluuliiges on suhteliselt liikumatud, siis neljas ja viies randme-kämblaluuliiges on rohkem liikuvamad, võimaldades labakäel haaramise ajal kohaneda erineva kujuga esemetega. Ka pöial kohandub peopesa suhtes erinevate asenditega. 

Kämbla-sõrmeliigesed (ingl metacarpophalangeal joints-MCP), distaalsed sõrmeliigesed (ingl distal interphalangeal joints-DIP) ning proksimaalsed sõrmeliigesed (ingl proximal interphalangeal joints-PIP) on plokkliigesed, millede külgsidemed on pingul kui sõrm on painutatud ning lõdvestunud kui sõrm on sirutatud. Lisaks seob sõrmeliigeseid palmaarside ning sügav kämblaluudeside. Kui kõikides sõrmeliigestes on võimalik painutusliigutus, siis sirutusliigutuse saab aktiivselt teostada vaid MCP ning DIP liigestes.