11.3. Aktiivsed liigutused

Küünarliigese aktiivse liikuvuse hindamise võib teostada nii patsiendi istumis- kui seliliasendis. Oluline on teada, et küünarliigese liikuvust mõjutavad ka liigese välised struktuurid. Näiteks lateraalse epikondüliidi korral mõjutavad küünarliigese liikuvust ületoonuses või lühenenud pikad randmeliigese sirutajalihased ning randmeliigese ja sõrmede asend.

Küünarliigese fleksioon

Küünarliigese normaalne fleksioonliikuvus on 140-150°.

Küünarliigese normaalne fleksioonliikuvus on 140-150°. Fleksioonliigutuse jätkamine pole võimalik küünarvarre kontakti tõttu õlavarrelihastega. Küünarliiges on fleksioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui ülajäse on sirgelt ühel teljel ning küünarvars on supineeritud. Patsiendi seliliasendis lihtgoniomeetriga küünarliigese fleksiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt küünarliigese keskele ehk õlavarre- ja kodarluu põntade vahele, küünarliigese pilule, statsionaarne haar asetatakse piki õlavarre kesktelge suunaga õlavarreluu pea keskele ning liikuv haar piki kodarluud suunaga kodarluu tikkeljätkele. Patsiendil palutakse painutada küünarliiges maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni (joonis 2A).

Gravitatsioonigoniomeetriga küünarliigese fleksiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend kodarluu distaalsele osale postero-lateraalselt (joonis 2B).

Joonis 2. Küünarliigese fleksioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Küünarliigese ekstensioon

Küünarliigese normaalne ekstensioonliikuvus on 0°, kuigi ka kuni 10° ülesirutus, eriti naistel, on normaalne.

Aktiivne küünarliigese ekstensioonliikuvus on 0°, kuigi ka kuni 10° ülesirutus, eriti naistel, on normaalne. Küünarliigese ülesirutus on normaalne kui see on bilateraalselt võrdne ning puudub eelnev trauma. Normaalsel juhul takistab küünarliigese sirutuse jätkamist küünarvarre- ja õlavarreluu kontakt küünarnuki õõnsuses.

Küünarliigese sirutuse, aga ka ülesirutuse mõõtmisel on patsient seliliasendis nii, et ülajäse on õlavarreluu distaalsest osast üle teraapialaua ääre. Lihtgoniomeetriga küünarliigese ekstensiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt küünarliigese keskele ehk õlavarre- ja kodarluu põntade vahele, küünarliigese pilule, statsionaarne haar asetatakse piki õlavarre kesktelge suunaga õlavarreluu pea keskele ning liikuv haar piki kodarluud suunaga kodarluu tikkeljätkele. Küünarliigese sirutuse nullasend kohandatakse goniomeetri nullasendiga. Patsiendil palutakse sirutada küünarliiges maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni (joonis 3A).

Gravitatsioonigoniomeetriga küünarliigese ekstensiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend kodarluu distaalsele osale posterioorselt (joonis 3B).

Joonis 3. Küünarliigese ekstensioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Mõningatel juhtudel võib suure kompressioonkoormuse või küünarliigese hüperekstensiooni tõttu, näiteks võimlejatel või jõutõstjatel, areneda küünarnuki õõnsuses õla- ja küünarvarreluu vaheline pöördliikumine, mis võib olla küünarliigese posterioorse dislokatsiooni (nihkumine, paigast äraminek, luksatsioon) põhjuseks. Küünarliigese sirutuspuudulikkus on liigesesisese patoloogia näitaja. Tavaliselt tekib küünarliigese sirutuspuudulikkus enne kui areneb painutuspuudulikkus, sirutuspuudulikkus taastub kiiremini kui painutuspuudulikkus. Mittetaastunud küünarliigese painutus tekitab rohkem düsfunktsioone kui mittetaastunud sirutus, sest painutusliigutus domineerib igapäevategevustes rohkem. 

Küünarvarre supinatsioon

Küünarvarre normaalne supinatsioonliikuvus on 90°.

Aktiivne küünarvarre supinatsioonliikuvus on 90°. Lihtgoniomeetriga küünarvarre supinatsiooni mõõtmisel patsient istub, tema küünarliiges on painutatud 90°, küünarvars on neutraalasendis ning sõrmed painutatud rusikasse. Patsient hoiab käes pliiatsit nii, et see on risti metakarpaaluudega ehk suunatud otse lakke. Terapeut asetab goniomeetri keskkoha kolmanda metakarpaalluu pea peale ning suunab mõlemad haarad paralleelselt pliiatsiga (joonis 4A). Küünarvarre supinatsiooni korral teostab patsient liigutuse nii, et peopesa suundub üles. Goniomeetri näidu lugemiseks asetab terapeut liikuva haara paralleelselt pliiatsiga, statsionaarne haar jääb otse suunatuna lakke (joonis 4B). Terapeut peab jälgima võimalikku õlaliigese adduktsioonliigutust, mida patsient teostab puuduliku küünarvarre supinatsiooni kompenseerimiseks.

Joonis 4. Küünarvarre supinatsioon. A – algasend; B – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes.

Küünarvarre pronatsioon

Küünarvarre normaalne pronatsioonliikuvus on 80-90°.

Aktiivne küünarvarre pronatsioonliikuvus on 80-90°. Lihtgoniomeetriga küünarvarre pronatsiooni mõõtmisel patsient istub, tema küünarliiges on painutatud 90°, küünarvars on neutraalasendis ning sõrmed painutatud rusikasse. Patsient hoiab käes pliiatsit nii, et see on risti metakarpaaluudega ehk suunatud otse lakke. Terapeut asetab goniomeetri keskkoha kolmanda metakarpaalluu pea peale ning suunab mõlemad haarad paralleelselt pliiatsiga (joonis 4A). Küünarvarre pronatsiooni korral teostab patsient liigutuse nii, et peopesa suundub alla. Goniomeetri näidu lugemiseks asetab terapeut liikuva haara paralleelselt pliiatsiga, statsionaarne haar jääb otse suunatuna lakke (joonis 5). Terapeut peab jälgima võimalikku õlaliigese abduktsioonliigutust, mida patsient teostab puuduliku küünarvarre pronatsiooni kompenseerimiseks. Nii küünarvarre supinatsiooni kui pronatsiooni korral toimub 75% ulatuses liigutus küünarvarre liigestes, 15% ulatuses toimub liigutus randmeliigeses.

Joonis 5. Küünarvarre pronatsioon. Lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes.