1.9. Spetsiifilised testid

Spetsiifiliste testidega saab tuvastada või välistada patoloogia liigessidemes, kõõluses, liigeskapslis, meniskis, närvikoes, teatud juhtudel ka luukoes ning verevarustuses.

Pärast anamneesi võtmist, patsiendi vaatlust ning liigutuste hindamist võib sooritada spetsiifilised testid, mis täpsustavad nt liigese haigusliku seisundi või vigastuse olemasolu. Spetsiifilisi teste kasutatakse diagnoosi kliiniliseks täpsustamiseks. Neid teste nimetatakse ka provokatiivseteks, liigutuslikeks, palpatoorseteks või strukturaalseteks. Vaatamata sellele, et spetsiifilised testid võivad viidata positiivse tulemuse korral kindlale haigusele või seisundile, ei välista testid tingimata patoloogiat, kui test on negatiivne. Testi õnnestumine või usaldusväärsus sõltub patsiendi võimest lõdvestuda, tema valust, hirmust, väljendusoskusest, terapeudi kogemustest, aga ka mõõtmisvahendi kalibreerimisest.

Spetsiifilisi teste võib teostada vahetult pärast vigastust (kudede šoki perioodil 5-10 minutit pärast vigastust), narkoosi all või vigastuse/häire kroonilises etapis. Mingil juhul ei tohiks spetsiifilist testi kasutada eraldatult või ainsana, sest korrektne on patsiendi süsteemne hindamine ülalkirjeldatud meetodite abil. Spetsiifiline test võimaldab kinnitada eelneva diagnoosi, teostada diferentsiaaldiagnostikat, eristada üht struktuuri teisest, märgata kõrvalekaldeid ning mõtestada keerukamaid sümptomeid. Kuna mitmed, sama eesmärki täitvad spetsiifilised testid on sarnased, siis sõltub testi valik nii terapeudi individuaalsetest kogemustest kui sellest, milline test on statistiliselt usaldusväärsem. Nii Lachmani test kui eesmine sahtlitest (joonis 4) hindavad põlveliigese eesmise ristatisideme funktsionaalsust ‒ Lachmani test on aga teaduskirjanduse alusel rohkem tundlik.

Joonis 4. Sahtlitest põlveliigese eesmise ristatisideme funktsionaalsuse hindamiseks.

Olulised terminid, mis hindavad testi usaldusväärsust on tundlikkus (ingl sensitivity), spetsiifilisus (ingl specificity) ja tõenäosusnäitaja (ingl ratio). Tähelepanu peab pöörama ka sellele, et liig palju spetsiifilisi teste ühel protseduuril võib tekitada segadust ning raskendada diagnoosimist. Kuna spetsiifilised testid provotseerivad sümptome, siis tuleb neid sooritada ettevaatlikult. Testimine on vastunäidustatud tugeva valu, akuutse või kiirguva seisundi, osteoporoosi, luuhaiguse, ebatavaliste sümptomite, tõsiste neuroloogiliste sümptomite ja patsiendi hirmu korral, aga ka põhihaiguse aktiivsel perioodil.