10. Õlaliigese piirkonna funktsionaalne hindamine

Õlaliigese piirkonna kaebusega patsiendi kvaliteetse füsioteraapia eeldus on täpne ülevaade patsiendi sümptomitest. Korrektne funktsionaalne hindamine tagab selle, et teraapias kasutatavad ravimeetodid on patsiendi jaoks sobivad, samuti võimaldab korrektsete hindamistulemuste võrdlus teraapiaprotsessi kulgu analüüsida. Õlavalu võib olla põhjustatud õlaliigesesisesest haigusest, periartikulaarsete ehk liigeseümbruse struktuuride patoloogiast, see võib olla seotud lülisamba kaelaosaga, aga ka siseorganite struktuuridega. Õlaliigese patoloogia on üldiselt seotud kehalise aktiivsuse tasemega, ka vanusel on oluline roll õlaliigese piirkonna vaevuste tekkel.

Õlavöötme kompleksi on keeruline hinnata selle arvukate struktuuride, paljude liigutuste, aga ka erinevate kahjustuste tõttu, mis võivad esineda nii liigesesiseselt kui -väliselt. Funktsionaalse hindamise teeb keeruliseks näiteks valu kiirgumine lülisamba kaelaosast, rohkem kui ühe vigastuse samaaegne esinemine, aga ka otsus, millist kaalu anda igale testivastusele. Et tuvastada funktsioonihäire seos kaelapatoloogiaga, on õlaliigese piirkonna hindamisel vaja teostada ka lülisamba kaelaosa hindamine.

Õlaliiges (la articulatio humeri) ehk glenohumeraalliiges on abaluu liigesõõnsuse ja õlavarreluupea vaheline keraliiges, mille toetus, stabiilsus ning terviklikkus sõltub peamiselt lihastest ja liigessidemetest kui luudest. Eelöeldust lähtuvalt on õlaliigese piirkonna kaebusega patsiendi hindamisel suur tähtsus eelkõige lihaste, liigessidemete ja liigeskapsli hindamisel. Liigesõõnsuse serv (lad labrum) ehk fibrooskõhreline rõngas ümbritseb ning süvendab abaluuga seotud liigesõõnsust (lad cavitas glenoidalis) 50% ulatuses, vaid õlavarreluu pea on tervikuna liigesõõnsuses igal ajal. Glenohumeraalliigesel on kolm telge ning kolm vabadusastet. Liiges on puhkeasendis kui õlaliiges on eemaldatud 55° ning horisontaalteljel lähendatud 30°. Õlaliiges on lukkasendis kui ta on täielikult eemaldatud ning välja pööratud.

Rotaatormanseti lihastel on oluline osa õlaliigese liigutustes, nad kontrollivad õlavarreluupea osteokinemaatilist ning artrokinemaatilist liikumist liigesõõnsuses, samal ajal kui õlavarre kakspealihas tõmbab õlavarreluupea õlaliigese abduktsioonliigutuse ajal alla. Õlaliigese peamistel liigessidemetel ‒ ülemisel, keskmisel ja alumisel glenohumeraalligamendil (ingl glenohumeral ligaments-GHL) on peamine roll õlaliigese stabiilsuse tagamisel. Ülemise glenohumeraalligamendi (ingl superior glenohumeral ligament-SGHL) ülesanne on piirata õlaliigese adduktsiooni ajal õlavarreluupea libisemist alla. Samuti piirab SGHL õlaliigese kuni 45° abduktsiooni ajal õlavarreluupea anterioorset libisemist ning välisrotatsiooni. Keskmine glenohumeraalligament (ingl middle glenohumeral ligament-MGHL), mis puudub umbes 30%-l inimestel, piirab õlaliigese välisrotatsiooni ajal, kui õlaliigeses toimub 45-90° abduktsioon. Ülemine glenohumeraalligament (ingl inferior glenohumeral ligament-IGHL) on nimetud kolmest tähtsaim. Eesmise ja tagumise osa ning nende vahel asetseva õhukese taskuga, toimib IGHL linguna, mis toetab õlavarreluupead õlaliigese 90° abduktsiooni ajal, piirates õlavarreluupea libisemist alumisele. IGHL eesmine osa pinguldub õlaliigese välisrotatsiooni ajal ning IGHL tagumine osa pinguldub õlaliigese siserotatsiooni ajal. Visekalade sportlased venitavad IGHL-i ning liigese eesmist kapslit õlaliigese ülemäärase välisrotatsiooni ajal, soodustades sellega glenohumeraalse ebastabiilsuse teket.