9.2. Vaatlus

Hüppeliigese ja labajala piirkonna kaebusega patsiendi vaatlusel peab hindama nii vaagna, reie, sääreluude, kannakõõluste, hüppeliigeste ja labajalgade asendit.

Hüppeliigese või labajala piirkonna kaebusega patsiendi vaatlusel tuleb hinnata hüppeliigese ja labajala asendit suletud ahelas ehk keharaskuse tingimustes (ingl  weight-bearing) (joonis 2A) ning avatud ahelas ehk mitte-keharaskuse tingimustes (ingl non-weight-bearing) (joonis 2B). Avatud ahela tingimustes on kontsluu fikseeritud, suletud ahela korral toimub kontsluu liikumine eesmärgiga võimaldada labajalal kohanduda erinevate tasapindadega. Vaatamata sellele, et kandluuu on suletud ahela korral vastu aluspinda, esineb siiski selle liikumist. Suletud ahela tingimustes kompenseerib keha hüppeliigese ja labajala struktuurihäired (hüppeliigese pronatsioon- või supinatsioonasend), avatud ahela tingimustes ilmnevad nii funktsiooni- kui struktuurihäired ilma kompensatsioonimehhanismita. Patsiendi hüppeliigeste ja labajala piirkondi vaadeldakse nii seistes kui istudes eest-, külg- ning tagantvaates. Oluline on märgata nii luulised deviatsioonid kui nende ülekoormusega seotud nahapaksendid.

Joonis 2. Hüppeliigese ja labajala asend. A – suletud ahelas; B – avatud ahelas.

Hüppeliigese ja labajala piirkonna kaebusega patsienti vaadeldes peab hindama ka patsiendi vaagna ning kehatüve asendit. Ülemäärane puusaliigese välisrotatsioon- või vaagna rotatsioonasend päripäeva tingivad kontralateraalse alajäseme labajala mediaalse pikivõlvi kõrgenemise ning puusaliigese siserotatsioon- ning vaagna rotatsioonasend vastupäeva tingivad kontralateraalse alajäseme labajala mediaalse võlvi madaldumise. Puusaliigese ja sääreluu siserotatsioonasendid soodustavad tuvivarvaste teket. Laisidekirme pingutajalihase kõrge toonus võib soodustada hüppeliigese eversioon- ning labajala välisrotatsioonasendi teket. Patsiendi kaebustega seoses on oluline hinnata ka sääreluu asendit. Alajäsemetega seotud rühihäired on sääreluu deviatsioon- aga ka torsioonasend. Normaalsel juhul on sääreluu mediaalne pekse eespool lateraalset pekset. Patsiendi labajalgu eest vaadates peab märkama võimalikud ebasümmeetriad, teljelisuse häired, ülemäärase hüppeliigese supinatsioon- või pronatsioonasendi.  

Hüppeliigese supinatsioon (joonis 3A) põhjustab sääreluu proksimaalse osa nihkumise posterioorsele. Vastav nihkumine tingib kõnnil avalduvate tõukejõudude kaudu suurema labajala jäikuse kuid vähema lihastöö võrreldes pronatsiooniga. Hüppeliigese pronatsioon (joonis 3B) põhjustab sääreluu proksimaalse osa nihkumise anterioorsele. Pronatsiooni korral on subtalaarliigese (kontsluualuse liigese) liikuvus ning lihastöö kõnni toeperioodil keha stabiilsuse tagamisel suurem võrreldes supinatsiooniga. Labajalg on pronatsioonasendi tõttu mobiilsem.

 

Joonis 3. Hüppeliigese asend suletud ahelas. A – supinatsioon; B – pronatsioon.

Hüppeliigese ja labajala piirkonna kaebusega patsienti hinnates peab vaatlema, kuidas patsient seisab ja kõnnib. Normaalsel juhul kantakse 50-60% keharaskusest kandadele ning 40-50% metatarsaalluude distaalsele osale. Seistes on labajalad pööratud vähesel määral välja. Fick nurk, mis näitab labajala asendit sagitaaltelje suhtes, on normaalsel juhul 12-18° (joonis 4). Kõndides avaldub labajalgadele 1,2 kordne keharaskuskoormus, jooksmisel kahekordne ning hüppel, maandudes 60 cm kõrguselt mõlemale jalale, viiekordne keharaskuskoormus.

Joonis 4. Fick nurk.

Tagantvaates tuleb võrrelda säärelihaste massi ning märgata erinevused, mis võivad olla tingitud perifeerse närvi kahjustusest, närvijuure patoloogiast või vigastusjärgselt inaktiivsusest tingitud lihasatroofiast. Kannakõõlus peab normaalsel juhul olema sirge, kuid selle deviatsioonasend viitab labajala pikivõlvi madaldumisele lampjalgsuse (ingl flatfoot) korral. Sageli võib jooksjatel märgata kandluu ülekoormusest tingitud kallust ehk kühmu, mis on tekkinud liigsest survest kannale.

Külgvaates saab hinnata patsiendi labajala mediaalset ja lateraalselt pikivõlvi, mida toetavad peamiselt kolm mehhanismi: metatarsaalluude omavaheline kiildumine, labajala taldmiste ligamentide pinguldumine, labajala sisemiste ja välimiste lihaste ning nende kõõluste toetus. Koonusekujuliselt kulgevad pikiteljed moodustavad aluspinnaga seoses olevad metatarsaalluude teljed, sealjuures mediaalne võlv on kõrgem kui lateraalne võlv.

Labajala mediaalne pikitelg koosneb kandluu köprusest, kontsluust, lodiluust, kolmest talbluust ja esimesest, teisest ning kolmandast metatarsaalluust. Mediaalset telge toetavad m tibialis anterior, m tibialis posterior, m flexor digitorum longus, m flexor hallucis longus, m abductor hallucis, mm flexor digitorum brevis, plantaarfastsia ja taldmine calcaneonavicular ligament. Plantaarfastsial on suurim tähtsus kõnni toeperioodil, eriti äratõukefaasis, võimaldades kannakõõluse jõudude jaotumist labajala eesmise osa metatarsaaluude distaalse osani ning varvasteni.

Labajala lateraalne pikitelg koosneb kandluust, kuupluust, neljandast ja viiendast metatarsaalluust. Lateraalne pikitelg on stabiilsem ning erinevate jõududega paremini kohanduv kui mediaalne pikitelg. Lateraalset pikitelge toetavad m peroneus longus, m peroneus brevis, m peroneus tertius, m abductor minimi, mm flexor digitorum brevis, plantaarfastsia, pikk ja lühike plantaarligament.

Labajala transveraaltelge ehk ristitelge toetavad m tibialis posterior, m tibialis anterior, m peroneus longus ja plantaarfastsia. Ristitelg koosneb lodiluust, talbluudest, kuupluust ja metatarsaalluudest.