9.1. Anamnees

Sääreluu ümbrise põletik, hüppeliigese külgsidemete vigastus, kannakõõluse tendinopaatia, perifeerse närvi kahjustus ning alajäsemetega seotud rühihäired on tüüpilised hüppeliigese ja labajala piirkonna funktsioonihäire põhjused.

Hüppeliigese või labajala probleemidega patsiendi anamneesi võtmisel tuleb selgitada, kas patsiendi amet, kehaline aktiivsus või pinnas, millel ta liigub võib põhjustada funktsionaalseid probleeme.

Vigastuse korral tuleb täpsustada vigastuse tekkemehhanism, kusjuures teadma peab, et hüppeliigese väliskülje sidemete vigastuse ehk inversioonvigastuse (joonis 1) ajal on hüppeliiges tavaliselt plantaarfleksioon-, inversioon- ja adduktsioonasendis. Hüppeliigese inversioonvigastus mõjutab eesmist talofibulaarligamenti, eesmis-välimist liigeskapslit ning võimalik, et ka distaalset talofibulaarligamenti. Sama traumamehhanism võib tekitada ka sääreluu pekse või kontsluu murru. Vaatamata sellele, et hüppeliigese inversioonvigastus kahjustab välimisi liigessidemeid, võib kompressioonsurve kahjustada ka hüppeliigese mediaalse osa struktuure, sealjuures võib valu esineda nii mediaalselt kui lateraalselt. Oluline on ka teada, et hüppeliigese väliskülje vigastuse korral domineerib mediaalne valu. Kannakõõluse tendinopaatia tekib tavaliselt ülekoormuse, suurenenud kehalise aktiivsuse või kõrge intensiivsusega treeningkoormuste vaheldumiste tingimustes. Hüppeliigese dorsaalfleksioonvigastus, millega kaasneb plõksatus ning kiiresti taanduv valu lateraalsel, viitab pindluumise (lad peroneal) hoidesideme (lad retinaculum) rebendile.

Joonis 1. Hüppeliigese asend inversioonvigastuse ajal.

Vastus küsimusele, kas sümptomid taanduvad, püsivad muutumatuna või võimenduvad, annavad aluse määrata vigastuse tüübi (mikro- või makrotrauma) ning kestvuse (akuutne, subakuutne, krooniline vigastusperiood). Kooniliste vigastuste all mõeldakse sportlaste puhul luuümbrise põletikku, sääreluu mediaalset stressi sündroomi, sääreluu stressmurdu, vaskulaarset häiret, mis väljendub põlveõndla arteri kompressioonsündroomina või vahelduv lonkamisena (lad claudicatio intermittens), neuroloogilist häiret, mille põhjuseks võivad olla närvijuure kompressioon või perifeerse närvi patoloogia, lihase ülekoormust ning kõõluse haigestumust.

Täpsustada tuleb valu lokalisatsioon ning võimalike tundlikkushäirete piirkond. Kas valu esineb kindlal dermatoomi alal, perifeerse närvi piirkonnas või mõnes teises struktuuris? Kas patsiendil esineb turset või verevalumit?

Patsiendi vaba-ajategevuste täpsustamine võimaldab analüüsida koormuse mõju hüppeliigesele või labajalale. Kas patsient tajub kehalise aktiivsusega seotud ülekoormusvalu? Näiteks võib ülekoormusvigastuse korral valu võimenduda pärast kehalist aktiivsust, kuid vigastuse kroonilises etapis võib valu esineda juba kehalise tegevuse alguses.

Kas patsiendi anamneesis on varasemat hüppeliigese või labajala vigastust, hüppeliigese või labajalaga seotud kaebusi või operatsiooni?

Kehaliselt aktiivsetele inimestele, eriti jooksjatele, kellel esineb hüppeliigese või labajala piirkonna funktsioonihäire võib esitada järgmisi küsimusi: kui kaua on treeningute või jooksmisega tegeletud, millistel pinnastel treenitakse, milliste koormustega nädalas treenitakse, kas ja milliseid soojendus- ja venitusharjutusi patsient sooritab treeningtegevuste jooksul, milliseid treeningjalatseid kannab, kuna oli viimane treening või käidi viimati jooksmas, kui kaua sai osaleda viimasel treeningul või kui pika distantsi joosta enne kui kaebus häirima hakkas?