9. Hüppeliigese ja labajala funktsionaalne hindamine

Vähemalt 80%-l elanikkonnast esineb labajala probleeme, kuid neid probleeme saab mõjutada korrektse hindamise ja raviga, aga eelkõige labajalgade hooldusega. Hüppeliigese ja labajalgade vigastused mõjutavad kõnnimehhanisme ning ebaõiget koormuse jaotust alajäseme teistele liigestele, soodustades omakorda patoloogia teket erinevates alajäseme aga ka kehatüve piirkondades.

Hüppeliiges ja labajalg funktsioneerivad koostöös, mitte isoleeritud liigestena. Labajala iga liigese liikuvusulatus on minimaalne, kuid koostoimides on liigestes piisav liikuvusulatus tagamaks hüppeliigese ja labajala funktsionaalne mobiilsus ning funktsionaalne stabiilsus. Labajala ja hüppeliigese kombineeritud painduvus ja stabiilsus on võimalikud tänu paljudele luudele, nende kujule ning luudevahelistele ühendustele. Hüppeliigesel ja labajalal on kaks peamist funktsiooni ‒ tagada kehale tõukejõud ning toetus. Tõukejõu funktsioonis toimivad hüppeliiges ja labajalg painduva kangina, toefunktsioonis aga jäiga struktuurina, mille eesmärk on toetada keha. Olles alumise kineetilise ahela lõpposa, jaotavad hüppeliiges ja labajalg aluspinna kontakti kaudu kehale mõjuvaid erinevaid jõudusid, milledeks on kompressioonjõud, tõmbejõud, rotatsioonsuunaline jõud ning põikisuunaline jõud. Kõige enam avalduvad nimetatud jõud kõndimisel.

Labajalg, mis toimib tugialusena tagab vajaliku püstiasendi stabiilsuse minimaalse lihastööga. Labajalg tagab sääre- ja pindluu rotatsioonliikumise kõnni toeperioodil ning ebatasase pinnaga kohandumise elastsuse. Samuti toimib labajalg kõnni toeperioodil jõudude absorbeerijana ning kangina toeperioodi äratõuke faasis.

Labajalg jaotatakse kolmeks osaks: labajala tagumine osa (ingl hindfoot), keskmine osa (ingl midfoot) ja eesmine osa (ingl  forefoot).