7.7. Spetsiifilised testid

Tavaliselt teostatavad spetsiifilised testid puusaliigese piirkonna düsfunktsiooni hindamiseks on Patrick (Faber) test, fleksioon-adduktsioon test, Trendelenburgi test, alajäseme pikkuse mõõtmine, Thomas test, reie sirglihase kontraktuuri test, Ober`i test, 90-90 sirge jala tõstmise test.

Patrick test

Patrick test tuvastab puusaliigese kontraktuuri, SI-liigese patoloogia või puusaliigese painutajalihaste lühenemise.

Patrick test, tuntud ka kui Faber test või number 4 test, teostatakse patsiendi seliliasendis. Terapeut painutab ja eemaldab patsiendi alajäseme nii, et hinnatava alajäseme labajalg toetub vastasjala põlveliigesele (joonis 9). Terapeut surub aeglaselt hinnatava alajäseme reie teraapialaua suunas. Test on negatiivne kui põlveliiges puudutab teraapialauda või on paralleelselt vastasjalaga. Test on positiivne kui hinnatava alajäseme põlveliiges jääb mittehinnatava alajäseme suhtes üles. Test viitab puusaliigese või SI-liigese patoloogiale, aga ka puusaliigese painutajalihase lühenemisele. Faber tähistab puusaliigese fleksioon-, abduktsioon- ja välisrotatsioonasendit, milles testi läbiviimine algab.

Joonis 9. Patrick test.

Fleksioon-adduktsioon test

Fleksioon-adduktsioon test kinnitab patoloogia korral reieluupea, aga ka mitemete reie lähendajalihaste kompressiooni.

Fleksioon-adduktsioon testi sooritamiseks on patsient on seliliasendis, terapeut painutab patsiendi puusaliigese vähemalt 90°, ka patsiendi põlveliiges on painutatud. Seejärel teostab terapeut painutatud puusaliigesest adduktsioonliigutuse (joonis 10). Normaalsel juhul ületab põlveliiges vastasjala puusaliigese ilma, et tekiks kompensatoorne liigutus vaagnas. Puusaliigese patoloogia korral on adduktsioonliigutus piiratud valu ja ebamugavustunde tõttu. Vastav liigutus komprimeerib reieluupea vastu puusanappa ning lühendab pikka lähendajalihase, kammlihast, puusaliigese painutajalihast, rätsepalihast või lai sidekirmelihast.

Joonis 10. Fleksioon-adduktsioon test.

Thomas test

Thomas test hindab puusaliigese painutajalihaste elastsust.

Thomas testi kasutatakse puusaliigese painutuskontraktuuri hindamiseks. Patsient on seliliasendis. Terapeut vaatleb patsiendi nimmepiirkonda, milles lühenenud puusaliigese painutajalihaste korral on ülemäärane lordoos. Terapeut painutab patsiendi ühe alajäseme puusaliigesest nii et, põlveliiges liigub rinna suunas. Kirjeldatud asendiga väheneb lülisamba nimmelordoos. Järgnevalt palutakse patsiendil hoida painutatud alajäse vastu rinda. Kui puusaliigese painutuskontraktuuri ei esine, siis kontralateraalne alajäse ehk hinnatav alajäse jääb teraapialauale, puusaliiges neutraalasendis (joonis 11A). Puusaliigese fleksioonkontraktuuri korral paindub kontralateraalne alajäse puusa- ja põlveliigesest ning patsient tunneb puusaliigese painutajalihastes venitust (joonis 11B). Puusaliigese kontraktuurinurka võib mõõta goniomeetriga. Thomas test on positiivne ka siis kui hinnatav alajäse sirutatakse passiivselt põlveliigesest, kuid lülisamba nimmelordoos suureneb. Terapeut peab täpsustama, kas liigutuspiiratus esineb puusaliigese-, vaagna- või nimmepiirkonnas. Kui testi ajal teraapialaual olev sirutatud alajäse ei paindu põlveliigesest vaid eemaldub keha keskteljelt, siis võib esineda laisidekirme pingutajalihase lühenemine.

Joonis 11. Thomas test. A – negatiivne test; B – positiivne test.

Reie sirglihase kontraktuuri test

Reie sirglihase kontraktuuri test hindab reie sirglihase kontraktuuri.

Patsient on seliliasendis, hinnatav alajäse on painutatud põlveliigesest üle teraapialaua ääre, teine alajäse on painutatud puusa- ja põlveliigestest rinnale ning toetatud kätega. Testitava alajäseme põlveliigese nurk peab jääma 90° ajal, mil teine alajäse on painutatud rinnale (joonis 12). Kui üle teraapialaua ääre oleva alajäseme põlveliiges sirutub, esineb reie sirglihases kontraktuur (joonis 12B). Terapeut võib passiivselt painutada patsiendi hinnatava alajäseme põlveliigest, et hinnata, kas põlveliigese painutus püsib 90° patsiendi tahtele alluvalt. Sooritades lihaste kontraktuuriteste, peab eelnevalt palpeerima lihaste toonust. Kui palpatsioonil kõrget reie sirglihase toonust ei tuvastata, siis võib liigutusamplituuti piirata jäik liigeskapsel. Patsiendi tagasiside lõppliigutuse aistingule erineb lihase või liigeskapsli jäikuse korral. Mõlemaid kehapooli tuleb hinnata ning võrrelda.

Joonis 12. Reie sirglihase kontraktuuri test. A – negatiivne test; B – positiivne test.

Ober`i test

Ober`i test hindab laisidekirme pingutajalihase kontraktuuri.

Ober`i test hindab laisidekirme pingutajalihase kontraktuuri. Patsient on külililasendis, tema alumine alajäse on painutatud puusa- ja põlveliigesest. Terapeut eemaldab pealmise alajäseme puusaliigesest ning seejärel langetab selle. Laisidekirme pingutajalihase kontraktuuri korral jääb patsiendi alajäse abduktsioonasendisse ega lange teraapialauale. Testi ajal on oluline ka pealmise alajäseme puusaliigese vähene sirutamine, sest laisidekirme pingutajalihas ületab reieluu suure pöörla. Puusaliigese sirutamise ajal stabiliseerib terapeut teise käega patsiendi vaagna, et takistada vaagna taha vajumist. Vaatamata sellele, et testi ajal võib olla pealmise alajäseme põlveliiges ka painutatud, on laisidekirme pingutajalihasel suurem venituskoormus kui põlveliiges on sirutatud. Põlveliigese painutatud asend aga tekitab suurema surve femoraalnärvile. Kui patsient kinnitab reieluu suure pöörla piirkonna tundlikkust, võib kahtlustada pöörla limapauna põletikku.

90-90 sirge jala tõstmise test

90-90 sirge jala tõstmise test hindab hamstringlihaste kontraktuuri.

Patsient on seliliasendis, tema alajäsemed on painutatud puusa- ja põlveliigestest 90° (joonis 13A). Patsient sirutab maksimaalselt esmalt ühe põlveliigese, siis teise põlveliigese. Normaalse hamstringlihase elastsuse korral suudab patsient sirutada põlveliigese täielikult, täielikust sirutusest võib puudu jääda ka kuni 20° (joonis 13B). Nurka reie- ja sääreluu vahel nimetatakse popliteuse nurgaks. Sünnist teise eluaastani on normaalne popliteuse nurk 180°, kuni kuuenda eluaastani 155°, püsides edaspidi muutumatuna. Kui popliteuse nurk on väiksem kui 125°, on hamstringlihased ületoonuses ning liigutuse lõppasendis on tunda lihase venitust. Sama testi ajal võivad ilmneda ka istmikunärvi patoloogiaga seotud sümptomid, sest testiasend on sama, mis slump testi korral istudes.

Joonis 13. 90-90 sirge jala tõstmise test. A – algasend; B – lõppasend.

Pirnlihase test

Pirnlihase test hindab pirnlihase kontraktuuri.

Patsient on küliliasendis. Pealmine, hinnatav alajäse on painutatud puusaliigesest ligikaudu 60°. Ühe käega stabiliseerib terapeut patsiendi vaagna, teise käega teostab puusaliigese adduktsiooni (joonis 14). Kui pirnlihas on ületoonuses, esineb testi ajal valu tuharapiirkonnas. Kiirguvat valu tuhara piirkonnas võib esineda ka pirnlihase poolt komprimeeritud istmikunärvi patoloogia korral.

Joonis 14. Pirnlihase test.