7.3. Aktiivsed liigutused

Puusaliigese patoloogiaga patsiendi funktsionaalsel hindamisel peab meeles pidama, et valu võib puusaliigesesse kiirguda sakroiliakaalliigesest või lülisamba nimmeosast aga ka vastupidi. Kui terapeudil on kahtlus patoloogia lokalisatsiooni kohta, siis tuleb teostada SI-liigese ja lülisamba nimmeosa hindamine koos puusaliigese piirkonna hindamisega, sest nimetatud kolme piirkonna korrektne hindamine võimaldab eristada patoloogia lokalisatsiooni. Nii nagu iga kehapiirkonna funktsionaalsel hindamisel, peab ka puusaliigese funktsioone hindama bilateraalselt, et võrrelda testitulemusi teise kehapoolega. Vastav võrdlus on vajalik tervete inimeste individuaalsete erinevuste tõttu.

Puusaliigese aktiivsete liigutuste hindamised teostatakse nii patsiendi selili- kui kõhuliasendis. Tavaliselt jäetakse valusaimate liigutussuundade hindamine viimaseks. Aktiivsete liigutuste hindamisel tuleb jälgida kompensatoorseid liigutusmustreid. Näiteks puusaliigese ekstensiooni korral aktiveerub esmalt suur tuharalihas, seejärel vastaskehapoole selja sirutajalihas ja hamstringlihased, sõltuvalt puusaliigese sirutuse ulatusest. Lihaste düsbalansi korral aktiveerub esmalt selja sirutajalihas, mille korral roteerub vaagen anterioorselt ning suureneb lülisamba nimmenõgusus. Kui vaagnalihaste funktsioonid on normaalsed, siis puusaliigese aktiivsete liigutuste hindamisel ei liigu vaagen, ASIS ega PSIS.

Puusaliigese fleksioon

Puusaliigese normaalne fleksioonliikuvus on 110°-120°.

Painutatud põlveliigesega on puusaliigese normaalne fleksioonliikuvuse ulatus 110°-120°. Puusaliigese fleksioon hinnatakse tavaliselt patsiendi seliliasendis. Kõik liigesed on enne liikuvuse mõõtmist alg- ehk nullasendis. Puusaliiges on fleksioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui üla- ja alakeha on sirgelt ühel teljel (joonis 2A).

Lihtgoniomeetriga puusaliigese fleksiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt reieluu suurele pöörlale, statsionaarne haar asetatakse piki kehatüve kesktelge ning liikuv haar piki reieluud suunaga põlveliigese keskele. Patsiendil palutakse painutada alajäse puusa- ja põlveliigesest maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni (joonis 2B).

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese fleksiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend reieluu distaalsele osale antero-lateraalselt (joonis 2C).

Põlveliigese painutamine testi ajal on oluline, et vältida hamstringlihase lühenemisest tingitud puusaliigese fleksioonliikuvuse piiratust. Kui puusaliigese patoloogia korral hakkab niudeluu puusaliigese painutamisel roteeruma, palub terapeut patsiendil liigutus peatada, et fikseerida mõõtmisvahendil tõeline puusaliigese fleksioonnäitaja.

Terav valu kubemes puusaliigese fleksiooni ajal võib viidata reieluukaela antrioorsele pitsumisele vastu puusanapa serva. Kui kõhulihased on nõrgad, siis roteerub puusaliigese fleksiooni ajal vaagen anterioorselt, kui puusaliigese painutajalihased on nõrgad, siis roteerub vaagen posterioorsele.

Joonis 2. Puusaliigese fleksioon. A – algasend; B – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; C – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Puusaliigese ekstensioon

Puusaliigese normaalne ekstensioonliikuvus on 0°-15°.

Puusaliigese normaalne ekstensioonliikuvuse ulatus on 0-15°. Puusaliigese ekstensioon hinnatakse tavaliselt patsiendi kõhuliasendis. Puusaliiges on ekstensioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui üla- ja alakeha on sirgelt ühel teljel (joonis 3A). Patsiendi kõhuliasendis puusaliigese ekstensiooni hinnates tuleb eristada puusaliigese ekstensioon lülisamba ekstensioonist. Kui patsient tõstab teraapialaualt vaagna, viitab see sellele, et patsient on ületanud puusaliigese sirutuse lõppliikuvuse ning liigutus toimub lülisamba nimmeosas. Et vältida puusaliigese ekstensiooni mõõtmisel vaagna ja lülisamba liikumist, võib patsiendi vaagna fikseerida niudeluu ülemise osa tasandil spetsiaalse rihmaga. 

Lihtgoniomeetriga puusaliigese ekstensiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt reieluu suurele pöörlale, statsionaarne haar asetatakse piki kehatüve kesktelge ning liikuv haar piki reieluud suunaga põlveliigese keskele. Patsiendil palutakse sirutada alajäse puusaliigesest maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni (joonis 3B).

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese ekstensiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend reieluu distaalsele osale posterioorselt (joonis 3C).

Joonis 3. Puusaliigese ekstensioon. A-algasend; b-lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; c-lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Puusaliigese abduktsioon

Puusaliigese normaalne abduktsioonliikuvus on 30°-50°.

Puusaliigese normaalne abduktsioonliikuvuse ulatus on 30-50°. Puusaliigese abduktsioon hinnatakse patsiendi seliliasendis. Puusaliiges on abduktsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui üla- ja alakeha on sirgelt ühel teljel ning ASISeid läbiv sümmeetriline joon on risti alajäsemete pikiteljega (joonis 4A).

Lihtgoniomeetriga puusaliigese abduktsiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht ASISele, statsionaarne haar asetatakse risti vaagnale teise ASISe suunas ning liikuv haar piki reieluud suunaga põlvekedra keskele. Lihtgoniomeetri näit on mõõtmise alguses 90°. Patsiendil palutakse teostada puusaliigese abduktsioon (joonis 4B). Kuna goniomeetri näit suureneb puusaliigese abduktsioonil, siis puusaliigese abduktsiooni tulemuse saamiseks lahutatakse lõppnäidust algnäit. 

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese abduktsiooni mõõtmisel on patsient küliliasendis. Mõõtmisvahend asetatakse pealmise alajäseme reieluu distaalsele osale lateraalselt (joonis 4C).

Kui puusaliigese abduktsiooni mõõtmisel tuvastatakse kompensatoorne vaagna rotatsioon või puusaliigese painutus, siis palutakse patsiendil mõõtmisliigutus peatada. 

Joonis 4. Puusaliigese abduktsioon. A-algasend; b-lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; c-lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Puusaliigese adduktsioon

Puusaliigese normaalne adduktsioonliikuvus on 30°.

Puusaliigese normaalne adduktsioonliikuvuse ulatus on 30°. Puusaliigese adduktsioon hinnatakse patsiendi seliliasendis. Puusaliiges on adduktsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui üla- ja alakeha on sirgelt ühel teljel ning ASISeid läbiv sümmeetriline joon on risti alajäsemete pikiteljega. Mittemõõdetav alajäse on põlveliigesest painutatud üle teraapialaua ääre (joonis 5A).

Lihtgoniomeetriga puusaliigese adduktsiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht ASISele, statsionaarne haar asetatakse risti vaagnale teise ASISe suunas ning liikuv haar piki reieluud suunaga põlvekedra keskele. Lihtgoniomeetri näit on mõõtmise alguses 90°. Patsiendil palutakse teostada puusaliigese adduktsioon nii, et hinnatav alajäse viiakse keha kesktelje suunas (joonis 5B). Kuna goniomeetri näit väheneb puusaliigese adduktsioonil, siis puusaliigese adduktsiooni tulemuse saamiseks lahutatakse algnäit lõppnäidust. 

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese adduktsiooni mõõtmisel on patsient küliliasendis. Mõõtmisvahend asetatakse alumise alajäseme reieluu distaalsele osale mediaalselt (joonis 5C).

Joonis 5. Puusaliigese adduktsioon. A-algasend; b-lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; c-lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Puusaliigese välisrotatsioon

Puusaliigese normaalne välisrotatsioonliikuvus on 40-60°.

Puusaliigese normaalne välisrotatsioonliikuvuse ulatus on 40-60°. Puusaliigese rotatsioonliikuvusi võib mõõta patsiendi selili-, kõhuliasendis või istudes. Puusaliigese välisrotatsioonliikuvuse hindamist kirjeldatakse käesolevas e-õpikus patsiendi istumisasendis. Puusaliiges on välisrotatsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui patsient istub terve reie toetusega teraapialaual, alajäse painutatud nii puusa- kui põlveliigesest 90°. Asendi stabiliseerimiseks hoiab patsient mõlema käega teraapialaua servast (joonis 6A).

Lihtgoniomeetriga puusaliigese välisrotatsiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht põlvekedra keskele, nii statsionaarne haar kui liikuv haar on piki sääreluud suunaga hüppeliigese keskele. Puusaliigese välisrotatsiooni hindamiseks palutakse patsiendil pöörata säär sisse (joonis 6B). Mõõtmisliigutus peatatakse, kui vaagnas või reies toimuvad kompensatoorsed liigutused.

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese välisrotatsiooni mõõtmisel on patsiendi algasend ning liigutussooritus sama, mis lihtgoniomeetriga mõõtmisel. Mõõtmisvahend asetatakse sääreluu distaalsele osale lateraalselt (joonis 6C).

Joonis 6. Puusaliigese välisrotatsioon. A-algasend; b-lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; c-lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Puusaliigese siserotatsioon

Puusaliigese normaalne siserotatsioonliikuvus on 30-40°.

Puusaliigese normaalne siserotatsioonliikuvuse ulatus on 30-40°. Patsient on puusaliigese siserotatsioonliikuvuse mõõtmisel samas algasendis, mis välisrotatsioonliikuvuse mõõtmisel (joonis 6A).

Lihtgoniomeetriga puusaliigese siserotatsiooni mõõtmisel on goniomeetri asetus sama, mis välisrotatsiooni mõõtmisel. Puusaliigese siserotatsiooni hindamiseks palutakse patsiendil pöörata säär välja (joonis 7A). Mõõtmisliigutus peatatakse, kui vaagnas või reies toimuvad kompensatoorsed liigutused.

Gravitatsioonigoniomeetriga puusaliigese välisrotatsiooni mõõtmisel on patsiendi algasend ning liigutussooritus sama, mis lihtgoniomeetriga mõõtmisel. Mõõtmisvahend asetatakse sääreluu distaalsele osale lateraalselt (joonis 7B).

Joonis 7. Puusaliigese siserotatsioon. A-lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; b-lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.