7.2. Vaatlus

Puusaliigese patoloogiaga patsiendi  vaatlusel võib täheldada nii ebavõrdset keharaskuse jaotumist alajäsemetele, vaagnavöötme ebasümmeetriat kui kõnnimustrihäiret.

Patsiendi kõndi saab vaadelda juba tema sisenemisel teraapiaruumi. Puusaliigese patoloogia korral vähendatakse keharaskust patoloogiast mõjutatud kehapoolel ning painutatakse vähesel määral põlveliiges kõnni toeperioodi amortisatsioonifaasis. Patoloogiast mõjutatud kehapoole alajäseme sammupikkus on lühem, sest mõjutatud alajäsemelt kantakse keharaskus kiiremini ära. Puusaliigese kontraktuuri korral liiguvad kehatüvi ja mõjutatud alajäse ette koos. Puusaliigese patoloogia korral tekib reie lähendajalihaste, m iliopsoase, m piriformise, m tensor fasciae latae, m rectus femorise ja hamstringlihaste ületoonus ning m gluteus maximuse, mediuse ja minimuse nõrkus. Nõrgad reie eemaldajalihased on aluseks Trendelenburgi kõnnile ehk kehatüvi kaldub kõnni toeetapil lateraalsele. Bilateraalse puusaliigese painutuskontraktuuri korral suureneb kompensatoorsete mehhanismide tõttu lülisamba nimmelordoos, puusaliigese sirutajalihaste nõrkuse korral sirutab patsient tasakaalu säilitamiseks oma ülakeha taha. Kui puusaliigese välisrotatsiooni teostavad lihased on märkimisväärselt tugevamad kui siserotatsiooni teostavad lihased, siis esineb ülemäärane varbad välja (ingl toe-out) ehk hüppeliigese eversioonasend, lisaks on tuvastatav põlvekedra välisrotatsioonasend. Puusaliigese rotaatorlihaste kontraktuuri korral toimub pivotiseeriv liigutus kõnni ajal. Kui patsient kasutab kõndimisel abivahendina jalutuskeppi või karku, peab see olema patoloogiast mõjutatud kehapoole suhtes vastaskäes. Karkude kasutamine vähendab gravitatsioonijõudude koormust puusaliigeses kuni 40%.

Puusaliigese patoloogiast tingitud rühi vaatluseks peab patsient seisma võimalikult napis riietuses. Eest-, tagant- ning külgvaates hinnatakse võimalikku vaagna ebasümmeetriat, mille tekkepõhjusteks võivad olla jalgade pikkuse erinevus, lihaskontraktuurid või lülisamba skolioos. Puusa painutajalihase ületoonus ja lühenemine võib tekitada sama kehapoole deviatsiooni (kõrvalekalle). Kas patsient saab kanda keharaskust mõlemale alajäsemele? Kahe vannitoakaalu kasutamine võimaldab kontrollida keharaskuse jaotumist alajäsemetele.

Tasakaalu kontrollimiseks palutakse patsiendil seista algul tervel alajäsemel, siis patoloogiast haaratud alajäsemel, esmalt silmad avatud, seejärel silmad suletud. Sooritusi võrreldakse, kusjuures silmad suletud seismisel ilmnevad selgelt propriotseptiivse kontrolli häired. Toonekure test (ingl stork test) (joonis 1) võimaldab hinnata nii propriotseptsiooni, sakroiliakaalliigese, põlve- ja hüppeliigese ning labajala stabiilsust. Vaatlusel saab hinnata naha värvust, arme ning patsiendi valmidust liigutada. Puusaliigese piirkonna valu korral demonstreerib patsient antalgilist (ingl antalgic) ehk valu vältivat kõnnimustrit, kus liigutused puusaliigesest tekitavad valu.

Joonis 1. Toonekure test.