6.6. Spetsiifilised testid

Kuna vaagnaliigestes puuduvad isoleeritud aktiivsed liikuvused, siis hinnatakse vaagnaliigeste funktsionaalsust osana lülisamba nimmeosa või puusaliigese funktsionaalsetest testidest lähtuvalt sellest, millist piirkonda patoloogia kõige enam mõjutab. Terapeut peab teostama vaid need testid, mis on vajalikud diagnoosi kinnitamiseks. Kui on kahtlus, et patoloogia on tingitud lihasjäikusest, siis hinnatakse esmalt lihaspikkus.

Tavaliselt teostatavad spetsiifilised testid vaagnapiirkonna düsfunktsiooni hindamiseks on sirge jala tõstmise test, kõhuliasendis põlveliigese painutustest, Gillet test, flamingo test, alajäseme pikkuse hindamine, trendelenburgi test, funktsionaalne hamstringlihaste ja torakolumbaalfastsia pikkuse hindamine.

Flamingo test

Flamingo test hindab SI-liigeste ja sümfüüsi patoloogiat.

Kui patsient seisab ühel jalal (joonis 7), põhjustab rindkere raskus ristluu liikumise ette, alla (kaudaalsele) ning tekitab anterioorse torsiooni. Niudeluu liigub vastassuunas. Testi ajal üles tõstetud alajäseme poolselt toimuvad vaagnaluudes vastupidised liikumised, kuid suurem koormusstress avaldub siiski tugijalapoolsele vaagnaosale. Flamingo test on positiivne kui valu on sümfüüsi või SI-liigese piirkonnas, viidates vastava piirkonna patoloogiale. Kui patsiendil palutakse ühel jalal hüpata, võivad sümptomid võimenduda veelgi.

Joonis 7. Flamingo test.

Piedallu test

Piedallu test hindab ristluu mõju niudeluule.

Patsiendil palutakse istuda kõva pinnaga alusel (joonis 8), et elimineerida lihaste (sh hamstringlihaste) mõju vaagna painutuse sümmeetriale ning suurendada vaagna stabiilsus. Piedallu test hindab rristluu mõju niudeluule. Terapeut palpeerib ning märgistab patsiendi PSISed ja võrdleb nende kõrgused. Tavaliselt on patoloogilise SI-liigese poolne PSIS madalam võrreldes teisega. Patsiendil palutakse painutada ette, säilitades istumisasend. Kui algasendis madalam PSIS liigub kere ettepainutusel teisest kõrgemale, on test positiivne sellel ristluu poolel, kus toimus PSISe nihkumine. Kuna patoloogiast haaratud liiges on hüpomobiilne, siis liigub PSIS madalamast asendist kõrgemale, viidates SI-liigese torsioonliikuvuse häirele.

Joonis 8. Piedallu test. A – algasend; B – lõppasend.

Funktsionaalne hamstringlihase pikkuse hindamine

Patsient istub teraapialaual, jalad põlveliigestest painutatud 90°, labajalad ei ole toetatud põrandale ning lülisammas on neutraalsendis. Terapeut istub patsiendi selja taga ning palpeerib ühe käe pöidlaga patsiendi PSISe ning teise käe pöidlaga paralleelselt ristluu. Patsiendil palutakse aktiivselt sirutada põlveliiges. Normaalsel juhul on võimalik põlveliigese täielik sirutus ilma vaagna posterioorse rotatsioonita või lülisamba nimmeosa painutuseta. Ületoonuses hamstringlihased põhjustavad vaagna posterioorse rotatsiooni ja/või selja painutuse.

Torakolumbaalfastsia pikkuse hindamine

Patsient istub teraapialaual, jalad painutatud põlveliigestest 90°, lülisammas neutraalasendis, ülajäsemed painutatud õlaliigestest 90° ning labakäed koos. Terapeut seisab patsiendi selja taga. Patsiendil palutakse roteerida kere paremale ja vasakule (joonis 9). Terapeut võrdleb mõlemate liigutuste ulatusi. Kere rotatsioonliikuvuse piiratus viitab torakolumbaalfastsia ja/või selja lailihase lühenemisele.

Joonis 9. Torakolumbaalfastsia pikkuse hindamine.

Trendelenburgi test

Trendelenburgi test võimaldab tuvastada keskmise tuharalihase nõrkuse.

Patsiendil palutakse seista esmalt ühel jalal, seejärel teisel jalal (joonis 10). Kui patsient seisab ühel jalal, hindab terapeut patsiendi vaagna liikumist. Kui mitte-tugijalapoolne vaagen tõuseb üles, on test negatiivne, sest tugijalapoolne m gluteus medius tõstab vastaspoole vaagna üles. Kui mitte-tugijalapoolne vaagen vajub alla, on Trendelenurgi test positiivne ning viitab tugijala poolse puusa eemaldajalihaste, spetsiifiliselt keskmise tuharalihase nõrkusele või ebastabiilsusele. Vaatamata sellele, et vaadeldakse mitte-tugijalapoolse vaagna liikumist, hinnatakse tugijalapoolse vaagna funktsionaalsust.

Joonis 10. Trendelenburgi test. A-negatiivne test; b-positiivne test.

Alajäseme pikkuse mõõtmine

Alajäseme pikkuse mõõtmiseks asetatakse mõõdulindi üks ots patsiendi ASISele, teine ots sääreluu sisemisele või välimisele peksele.

Esineb kahte tüüpi alajäsemete pikkuse erinevuse põhjusi. Tõeline alajäsemete pikkuse erinevus ehk tõeline lühenemine on tingitud alajäseme anatoomilisest või strukturaalsest muutusest kaasasündinud luulise arenguhäire, puusaliigese düsplaasia, täiskasvanuea coxa vara, luu deformatsiooni või luumurru tõttu. Alajäseme anatoomilise lühenemisega kaasneb vaagna lateraalsuunaline kalle ning lülisamba skolioos. Alajäsemete funktsionaalne pikkuse erinevus ehk funktsionaalne lühenemine on kompensatsioon muutustele, mis on tingitud pigem rühihäiretest kui struktuuri iseärasustest. Näiteks võib alajäsemete funktsionaalne lühenemine olla tingitud unilateraalsest labajala pronatsioonist või lülisamba nimmepiirkonna skolioosist.

Kui kahtlustatakse SI-liigeste düsfunktsiooni, peab alati mõõtma alajäsemete pikkuse. Alajäsemete pikkuse mõõtmiseks on patsient seliliasendis, tema ASISed sümmeetriliselt ning alajäsemed paralleelselt ASISte ristumisjoonel (joonis 11). Mõõdulindiga mõõdetakse sama kehapoole ASISe ja kas sisemise või välimise sääreluu pekse vaheline kaugus. Mõõtmine teostatakse ka teisel kehapoolel ning tulemused võrreldakse. Mõõtmistulemuste erinevus 1-1,3 cm peetakse normaalseks. Samas peab teadma, et mõõtmistulemuste erinevus välja toodud ulatuses võib olla patoloogiline kui tekivad sümptomid.

Joonis 11. Alajäseme pikkuse mõõtmine.