E-õpik: Füsioterapeutiline hindamine
6.4. Passiivsed liigutused
Vaagnapiirkonna passiivsed testid on provokatsioontestid, mis avaldavad survet nii SI-liigeste ligamentidele kui liigestele endile. Need ei ole otseselt passiivsed liigutused, mida teostatakse teiste perifeersete liigestega, kuid nad on SI-liigestele provokatiivset survet avaldavad testid. Testide eesmärk on hinnata vastavate anatoomiliste struktuuride sümmeetriat, asümmeetrilist jäikust ehk hüpomobiilsust aga ka hüpermobiilsust. Olulisem on tuvastada SI-liigeste bilateraalne asümmeetria kui hinnata nende liikuvuse ulatus. SI-liigeste liikuvusulatus ei ole võrreldav teiste liigeste liikuvusulatusega. SI-liigeste passiivsete testide eesmärk on patsiendi sümptomite esile kutsumine, mitte pelgalt valu ja ebamugavustunde fikseerimine.
Gapping test
Gapping test võimaldab tuvastada eesmiste sakroiliakaalligamentide vigastuse.
Patsient lamab selili, terapeut avaldab ristatud kätega patsiendi ASIStele survet (joonis 3). Esmalt surutakse niudeluud bilateraalselt alla, seejärel teineteisest eemale. Test on positiivne kui unilateraalselt esineb valu tuharapiirkonnas või reie tagaosas, viidates eesmiste sakroiliakaalligamentide vigastusele. Oluline on teada, et terapeudi surve patsiendi ASIStele võib tekitada survevalu või ebamugavustunde.
Joonis 3. Gapping test.
Aproksimatsiooni test
Aproksimatsiooni test võimaldab tuvastada tagumiste sakroiliakaalligamentide vigastuse.
Patsient lamab külili, terapeut asetab käed patsiendi niudeluuharja ülaosale ning avaldab survet suunaga alla (joonis 4). Terapeudi liigutus avaldab eesmist survet ristluule. Ebamugavustunne või valulik survetunne ristluupiirkonnas viitab võimalikule ristluu või SI-liigeste tagumiste ligamentide vigastusele.
Joonis 4. Aproksimatsiooni test.
Ristluu tipu test
Ristluu tipu test hindab SI-liigeste patoloogiat.
Patsient lamab kõhuli kindlal alusel. Terapeut asetab ühe labakäe põhimiku patsiendi ristluu tipule, teise labakäe alumise peale (joonis 5). Hinnates SI-liigeste elastsust, surub terapeut mitu korda SI-liigeste suunas alla. Terapeudi avaldatud surve tekitab SI-liigeste rotatsioonsuunalise nihkumise vaagnaluu suhtes. Kui test provotseerib valu, võib see viidata SI-liigeste patoloogiale.
Joonis 5. Ristluu tipu test.
Torsioon-stressi test
Patsient lamab kõhuli. Terapeut palpeerib ning fikseerib stabiilselt ühe käe pöidlaga või labakäe välisservaga L5 lülikeha ogajätke. Teise käe asetab terapeut vastaskehapoole niudeluuharjale anterioorselt, misjärel tõstab terapeut patsiendi niudeluu üles (joonis 6). Teostatav rotatsioonsuunaline liigutus avaldab survet lumbosakraalliigesele, iliolumbaalligamendile, eesmisele sakroiliakaalligamendile ja SI-liigesele.
