5.7. Spetsiifilised testid

Enim teostatavad testid lülisamba nimmeosa neuroloogiliste kudede patoloogia tuvastamiseks on Slump test, sirge jala tõstmise test ja kõhuliasendis põlveliigese painutustest.

Neuroloogilised testid hindavad närvikoe mehaanilist liikuvust, selle tundlikkust mehaanilisele survele või kompressioonile. Neuroloogilised testid koos asjakohase patsiendi anamneesiga ning piiratud liikuvusulatusega viitavad sageli diski prolapsile. Enamus närvikoe hindamise teste on progressiivsed või segmentaalsed. Kui patsient on testi algasendis, siis teostatakse korraga vaid üks liigutus; sümptomite mitteilmnemisel sooritatakse järgmine provokatiivne liigutus ja nii kuni testi lõpuni või sümptomite ilmnemiseni. Närvikoe pingepunktid (ingl tension points) võivad tekkida sõltuvalt surve avaldamisest erinevates piirkondades, näiteks Slump testi korral (peatükk 4.4.) lülisamba C6, Th6 või L4 lüli tasandil, aga ka hamstringlihase või sääre tagumise lihase piirkonnas. Närvikoe patoloogia piirab normaalset liigutussooritust. Pingepunktid on piirkonnad, kus närvikude liigub minimaalselt. Oluline on teada, et pingepunktile avalduv surve sõltub keha või jäseme asendist.

Neuroloogiline test on positiivne kui see provotseerib patsiendi sümptome. Kuna testid provotseerivad survet närvikoele, tunnevad patsiendid valu või ebamugavust. Kui sümptome ei teki, on test negatiivne. Iga terapeut teeb valiku paari, kolme neuroloogilise testi osas, tuginedes oma praktilistele kogemustele ning testi efektiivsuse põhimõttele. Kõiki neuroloogilisi teste ei ole otstarbekas rakendada.

Sirge jala tõstmise test 

Sirge jala tõstmise test võimaldab tuvastada nii istmikunärvi, sakroiliakaalliigese kui puusaliigese patoloogiat aga ka hamstringlihaste lühenemist.

Sirge jala tõstmise test (ingl straight leg rising test), tuntud ka kui Lasegue test, on üks peamine alajäseme neuroloogiline test, mida teostatakse siis kui patsient on selili asendis täielikult lõdvestunud (joonis 10). Test sooritatakse mõlema alajäsemega, kuid asümptomaatiline alajäse esmalt. Kui patsient on seliliasendis, tema puusaliigeses on vähesel määral sisse roteeritud ning addutseeritud ja põveliiges sirutatud, painutab terapeut patsiendi puusaliigese kuni patsient tunneb valu või pinget alaseljas või alajäseme tagaküljes. Kui valu esineb primaarselt alaseljas, on tõenäoline diski prolaps lülisambas tsentraalselt, kui valu esineb alajäsemes, on tõenäoline, et patoloogia põhjustab survet närvikoele lateraalselt. Sümptomite esinemisel langetab terapeut ettevaatlikult patsiendi alajäseme kuni valukaebus või pinge kaob. Seejärel palutakse patsiendil painutada kael nii, et lõug oleks vastu rinnakuluud või sooritab terapeut patsiendi hüppeliigese dorsaalfleksiooni- mõlemaid liigutusi võib sooritada ka samaaegselt, kuid tavapärane on, et hüppeliigese dorsaalfleksioon teostatakse esmalt. Mõlemad liigutused on provokatiivsed, närvikudet ärritav. Unilateraalselt sirge jala tõstmisel on L5, S1 ja S2 nävijuur (n ishiadicus) täielikult välja venitatud puusaliigese 70° painutuse korral. Valu pärast 70° puusaliigese painutust võib olla seotud lülisamba nimmeosa fassettliigese või sakroiliakaalliigese patoloogiaga. Reie tagaküljelihaste ületoonuse kahtlusel tuleb hinnata vastava testiga hamstringlihaste elastsus. Sirge jala tõstmise test tuleb sooritada mõlema alajäsemega, täpsustada tuleb erinevused ning mõista, kas funktsionaalne häire on tingitud närvikoe venitusest, liigespatoloogiast või pehmete kudede häirest. Testi tulemuste tõlgendamisel peab arvestama ka patsiendi individuaalsete iseärasustega. Näiteks võib hüpermobiilsete liigestega inimene teostada puusaliigese painutuse kuni 120° ulatuses ilma sümptomiteta, olgugi, et närvijuure patoloogia on teiste kliiniliste diagnoosimismeetoditega tuvastatud. Test on positiivne kui valu ulatub alaseljast alajäsemeni istmikunärvi kulgemise alal. Tabelis 7 on näidatud sirge jala tõstmise testi modifikatsioonid, mis hindavad erinevate perifeersete närvide funktsionaalset seisundit.
 

Tabel 7. Sirge jala tõstmise test ja selle modifikatsioonid.

	Peamine sirge jala tõstmise test. Istmikunärvi (n ishiadicus) ja säärenärvi (n tibialis) hindamine	Sääremarjanärvi (n suralis) hindamine	Ühispindluunärvi (n peroneus communis) hindamine
Puusaliiges	fleksioon ja adduktsioon	fleksioon	fleksioon ja siserotatsioon
Põlveliiges	ekstensioon	ekstensioon	ekstensioon
Hüppeliiges	dorsaalfleksioon	dorsaalfleksioon inversioon	plantaarfleksioon inversioon

Joonis 10. Sirge jala tõstmise test.

Kõhuliasendis põlveliigese painutustest

Kõhuliasendis teostatav põlveliigese painutustest võimaldab hinnata L2-L3 närvijuure patoloogiat.

Patsient on kõhuliasendis. Terapeut painutab patsiendi põlveliigese sõltuvalt sümptomitest nii kaugele kui võimalik. Sümptomite puudumisel viiakse kand vastu tuharat. Põlveliigese painutuse ajal on vaja jälgida, et puusaliiges ei oleks roteeritud. Kui terapeut ei saa patsiendi põlveliigest painutada rohkem kui 90° puusaliigese patoloogia tõttu, võib põlveliigese painutuse ajal passiivselt teostada ka puusaliigese ekstensiooni. Unilateraalne neuroloogiline valu lülisamba nimmeosas, tuharas või reie tagaküljes võib viidata L2-L3 närvijuure kahjustusele. Testi ajal esinev valu võib viidata nii reienärvi venitumisele kui reie nelipealihase ületoonusele või selle lühenemisele. Põhjaliku patsiendi anamneesi ning valu eristamise põhjal on võimalik probleemi kirjeldada. Reie nelipealihase lühenemise korral võib kanna viimine tuhara suunas tekitada puusaliigese painutuse aga ka valu ristluu piirkonnas või lülisamba nimmeosas. Painutatud põlveliigese asendit peab säilitama 45-60 sekundit.

Joonis 11. Kõhuliasendis põlveliigese painutustest.