5.3. Aktiivsed liigutused

Lülisamba nimmeosa aktiivset liikuvust hinnatakse patsiendi seistes. Lisaks liikuvusulatustele hinnatakse ka patsiendi valmisolekut liigutusi sooritada. Lülisamba nimmeosa hindamistulemused on summa kogu lülisamba liikuvusest, mitte vaid ühe lülisamba tasandi liikuvus koos puusaliigese liikuvusega. Enim valu tekitavad liigutused hinnatakse viimasena. Lülisamba liikuvuse mehhaanilise häire korral on vähemalt üks või mitu liigutust valusad. Lülisamba nimmeosa liikuvuse hindamisel on oluline tuvastada piiratud liikuvussuunad ning liikuvuspiiratuse võimalikud põhjuseid nagu valu, lihaste spasm või liigeste blokeerumine. Kõige suurem liikuvus lülisamba nimmeosas toimub L4 ja L5 ning L5 ja S1 lülide vahel.

Lülisamba nimmeosa fleksioon

Normaalne lülisamba nimmeosa fleksioonliikuvus on 40-60°.

Normaalne lülisamba nimmeosa fleksioonliikuvuse ulatus on 40-60°. Lülisamba nimmeosa fleksioonliikuvuse hindamisel peab terapeut eristama nimmeosa liikuvuse puusaliigeste või lülisamba rinnaosa liikuvusest. Mõned patsiendid suudavad puudutada oma varbaid ilma, et ettepainutusliigutus toimuks lülisambas. Ettepainutusel peab lülisamba nimmelordoos sirutuma või vähesel määral painduma (joonis 2). Kui seda ei toimu on lülisamba hüpomobiilsus tingitud alaseljalihaste lühenemisest või muude struktuursete kudede jäikusest. Ka lülivaheketta patoloogia raskusaste on seotud lülisamba liikuvuse ulatusega. Sõltuvalt diski degeneratsiooni raskusastmest: esimene aste – düsfunktsionaalne, teine aste – ebastabiilne, kolmas aste – stabiilne, võib kaasneda intersegmentaalse liikuvuse suurenemine või vähenemine. Tavaliselt suureneb diski degeneratsiooni esimese ja teise raskusastme korral intersegmentaalne liikuvus lülisamba fleksioonil, rotatsioonil ja lateraalfleksioonil ning väheneb diski degeneratsiooni stabiliseerumise faasis. Lülisamba ebastabiilsuse korral on tuvastatav segmentaalne lülikeha nihkumine ühe või mitme liigutuse ajal, spetsiifiliselt fleksioonliikuvuse ajal, ettepainutusest neutraalasendisse naasmise ajal ning lateraalfleksiooni ajal. Ka lihasest tingitud nõksatus alaseljapiirkonnas või kaebus „midagi libiseb üle“ lülisamba nimmeosa liigutuste ajal, võib viidata segmentaalsele ebastabiilsusele. Kui patsient painutab kere ettepainutusel ühe või mõlemad põlveliigesed, siis tuleb spetsiifiliste testidega täpsustada, kas funktsionaalne probleem tuleneb närvijuure patoloogiast või hamstringlihase lühenemisest. Seljavaluga patsient sooritab suure osa ettepainutusliigutusest puusaliigestest, sageli painutatakse põlveliigesed ning keha sirutamisel toetatakse ülajäsemed reitele.

Nii nagu lülisamba rinnaosa aktiivse liikumise hindamisel, võib ka nimmeosa liikuvust hinnata mõõdulindiga. Mõõtes lülisamba nimmeosa liikuvust T12 ja S1 lülide tasandil peab mõõdulindi näit suurenema ettepainutusel 7-8 cm. Terapeut peab hindama kui kaugele patsient ette paindub (reie keskosani, põlveliigesteni, sääre keskosani, põrandani) ning võrdlema tulemust sirge jala tõstmise (ingl straight leg raising– SLR) testi tulemusega. Bilateraalne SLR test on sisuliselt sama, mis patsiendi poolt sooritatud keha ettepainutus, kuid sooritatud terapeudi poolt passiivselt nii, et liigutus sooritatakse alt üles, mitte ülevalt alla.

Joonis 2. Lülisamba nimmeosa kaardumine ettepainutusel.

Lülisamba nimmeosa ekstensioon

Normaalne lülisamba nimmeosa ekstensioonliikuvus on 20-35°.

Normaalne lülisamba nimmeosa ekstensioonliikuvuse ulatus on 20-35°. Seismisasendis patsiendi lülisamba ekstensiooni (kere taha sirutus) hinnates palutakse patsiendil asetada käed taha vaagnale, et stabiliseerida selg. Mõõtmise võib teostada gravitatsioongoniomeetriga nagu on näidatud lülisamba rinnaosa ekstensiooni mõõtmisel peatükis 4.3. Kõhuliasendis, lülisamba sirutusel sümptomite esinemist hinnates toetab patsient oma ülakeha küünarnukkidele, asetab labakäed lõua alla ning lõdvestab kõhulihased. Asendit hoitakse 10-20 sekundit eesmärgiga hinnata, kas sümptomid ilmnevad ning kas need võimenduvad.

Lülisamba nimmeosa lateraalfeksioon

Normaalne lülisamba nimmeosa lateraalfleksioonliikuvus on 15-20°.

Normaalne lülisamba nimmeosa lateraalfleksioonliikuvuse ulatus nii paremale kui vasakule on 15-20°. Lateraalfeksiooni hinnates palutakse patsiendil painutada täpselt keha küljele nii, et käed libiseksid mööda reit alla. Lateraalfleksioonliikuvust võib võrrelda bilateraalselt, aga ka mõõta mõõdulindiga kolmanda sõrmeotsa kauguse põrandast. Kui patsient sooritab lülisamba lateraalfleksiooni, jälgib terapeut patsiendi selja taga tema lülisamba asendit, mis on normaalsel juhul painutuse suunas ühtlaselt kaarduv. Kui külgpainutusel tuvastatakse lülisamba nimmeosas terav nurk teatud lülide tasandil, viitab see vastavast piirkonnast alumisel olevate lülide hüpomobiilsusele või hüpermobiilsusele üleval olevate lülide tasandil. Lülisamba lateraalfleksioonliikuvus toimub koos lülisamba rotatsiooniga.

Lülisamba lateraalfleksiooni ajal ilmnev sümptom patoloogiast haaratud kehapoolel viitab intra-artikulaarsele patoloogiale, sest lihased ja ligamendid on vastaval kehapoolel lõdvestunud. Diski protrusiooni või närvijuure pitsumise korral, suurenevad radikulaarsed sümptomid samal kehapoolel, kuhu sooritatakse lateraalfleksioon. Kui sümptomid tekivad patoloogilisest piirkonnast vastaspoolele lülisamba lateraalfleksiooni teostades, võib esineda patoloogia lülisamba liigeses, lülisammast ümbritsevas lihases või võib esineda diski protrusioon mediaalsele koos närvijuure pitsumisega.

Lülisamba nimmeosa rotatsioon

Normaalne lülisamba nimmeosa rotatsioonliikuvus on 3-18°.

Normaalne lülisamba nimmeosa rotatsioonliikuvuse ulatus nii paremale kui vasakule on 3-18°. Lülisamba nimmeosa rotatsioon toimub iga lülikeha vahel. Lülisamba nimmeosa rotatsiooni saab hinnata nii patsiendi seistes kui istudes (vt peatükk 4.3 joonis 8), mõlemal juhul on liigutustegevuse stabiliseerimiseks oluline elimineerida vaagna ja puusaliigeste liikuvus.

Lisaks spetsiifilistele lülisamba nimmeosa liikuvuse testidele, võib paluda patsiendil laskuda kükkasendisse, teostada kaks kuni kolm hüpet ning tõusta seisma. Test võimaldab kiiresti ning funktsionaalselt tuvastada kas hüppe-, põlve-, või puusaliigeste, aga ka ristluu patoloogiad. Kui patsient sooritab kirjeldatud kükktesti lülisamba nimmeosa patoloogiaga seonduvalt ilma kaebuseta, on vastavad liigesed patoloogiavabad. Testi ei tohi teha alajäsemete liigeste artroosi põdevate patsientidega, rasedatega või vanemaealistega, kellel võib esineda lihasjõulangust või nõrkust. Kui test on negatiivne, puudub vajadus hinnata perifeersete liigeste funktsionaalsust patsiendi lamavas asendis.

Modifitseeritud trendelenburgi test

Modifitseeritud Tendelenburgi test võimaldab tuvastada S1 närvijuure patoloogia.

Modifitseeritud Trendelenburgi testi teostatakse S1 närvijuure patoloogia tuvastamiseks. Modifitseeritud Trendelenburgi testi teostatakse S1 närvijuure patoloogia tuvastamiseks. Patsiendil palutakse seista ühel jalal ning tõusta varbale viis korda. Positiivse modifitseeritud Trendelenburgi testi korral vajub mittetugijalapoolne vaagen alla. Samuti võib olla, et patsient pole võimeline tõusma varbale viis korda või kui ta seda siiski teeb, siis kompensatoorsete liigutustega. Normaalsel juhul tugijalapoolne vaagen tõuseb vähesel määral. Kui patsient ei ole võimeline tõusma ühel jalal seistes korduvalt varbale, võib kahtlustada S1 närvijuure patoloogiat. Test sooritatakse mõlemal jalal seistes ning päkale tõusmisi sooritades.