E-õpik: Füsioterapeutiline hindamine

4.4. Spetsiifilised testid

Erinevatel spetsiifilistel tegevustel on lülisamba rinnaosal oluline stabilisatsiooni roll. Patoloogia lülisamba rinnaosas võib mõjutada liigutustegevusi lülisamba kaela- ja nimmeosas, aga ka õlaliigestes. Sellest tulenevalt peab patsiendi funktsionaalsust hindama ka eelnimetatud piirkondades kui düsfunktsioon on seotud lülisamba rinnaosa või roietega. Tõstmised, kerepöörded, raske füüsiline töö või tegevused, mis nõuavad lülisamba rinnaosa stabilisatsiooni või avaldavad mõju kardiopulmonaarsele võimekusele, võivad provotseerida rindkerepiirkonna sümptome. Kui terapeut kahtlustab probleemi patsiendi seljaaju liikuvuses, siis on vaja teostada neurodünaamilised testid, mis venitavad närvikude.

Slump test

Slump test hindab seljaaju või närvijuure pitsumist.

Patsient istub teraapialaua äärel, painutab (ingl slump) lülisamba ning toob õlavöötme anterioorsele, kael jääb neutraalasendisse. Täpsustatakse sümptomite esinemine. Sümptomite puudumisel painutab terapeut patsiendi kaela ning hoiab pea allasuunatult. Täpsustatakse sümptomite esinemine. Sümptomite puudumisel sirutab terapeut patsiendi põlveliigese (joonis 11). Täpsustatakse sümptomite esinemine. Sümptomite puudumisel sooritab terapeut sama jala hüppeliigese dorsaalfleksiooni. Täpsustatakse sümptomite esinemine. Sama test sooritatakse teise alajäsemega. Slump test on positiivne kui testi ajal esineb ishiasvalu või patsiendi sümptomid võimenduvad. Positiivne slump test viitab seljaaju või närvijuure pistumisele. Kui soovitakse täpsustada patoloogia esinemist lülisamba rinnaosas, võib testi ajal lisada kerepöörde paremale või vasakule. Vastav liigutus suurendab roietevaheliste närvide kompressiooni ning provotseerib valu kehapoolel, kus esineb patoloogia.

Joonis 4-11

Joonis 11. Slump test.

Abaluude passiivse lähendamise test

Passiivne abaluude lähendamine võib provotseerida Th1 või Th2 närvijuure kompressiooni.

Abaluude passiivse lähendamise (ingl approximation) testi ajal lamab patsient kõhuli, terapeut lähendab passiivselt patsiendi abaluud, tema õlavöödet bilateraalselt üles tõstes. Valu abaluude piirkonnas võib viidata Th1 või Th2 närvijuure patoloogiale kehapoolel, kus esines kaebus.

Esimese rinnalüli närvijuure venitustest

Aktiivne labakäe kukla taha viimine nii, et küünarnukk on suunatud taha, võib komprimeerida ulnaarnärvi või Th1 lülivahemikust lähtuvat närvijuurt.

Esimese rinnalüli närvijuure venitustesti (ingl first thoracic nerve root stretch) ajal patsient istub ning teostab õlaliigesest abduktsiooni 90°, painutab küünarliigese 90° ning proneerib küünarvarre. Teostatud liigutuse ajal ei peaks ühtki sümptomi ilmnema. Seejärel painutab patsient küünarliigese täielikult ning viib käe kukla taha. Kirjeldatud liigutus ning asend venitavad ulnaarnärvi ning Th1 närvijuurt. Valu abaluupiirkonnas või ülajäsemes viitab Th1 närvijuure patoloogiale ning positiivsele testile. Kui patsiendil ilmnevad lülisamba rinnaosa sümptomitega samal ajal ka ülajäseme sümptomid, siis tuleb vastava ülajäseme pingetestiga välistada neuroloogiliste sümptomite esinemise lülisamba rinnaosas.

Liigese elastsuse test

Liigese elastsuse test võimaldab tuvastada lülisamba segmentaalse hüpo- või hüpermobiilsuse.

Hinnates liigese elastsust (ingl joint play test), spetsiifiliselt lülisambas intervertebraalselt, peab tähelepanu pöörama lülisamba liikuvuse piiratusele, lihase spasmile või kõrvalekaldele liigese lõpp-liikuvuses. Normaalsel juhul on lülisamba lõppliikuvusel tunda kudede venitust. Lülisamba liikuvuse hindamisel lamab patsient kõhuli. Terapeudi sõrmed on asetatud patsiendi seljale, mõlemad pöidlad aga lülisamba ogajätkele nagu on näidatud joonisel 12. Terapeut avaldab pöialdega survet ogajätketele, lükates lülisammast anterioorsele. Terapeudi surve ogajätketele peab olema kontrollitud ning aeglane nii, et lülisamba minimaalne liikuvus (elastsus) on tuntav. Kirjeldatavat liigese elastsuse testi võib korrata, et tagada hindamise kvaliteet. Vaatamata sellele, et terapeut avaldab otseselt survet lülisamba ogajätketele, avaldab osa survejõudu mõju ka rinnakorvile. Iga ogajätke hinnatakse eraldi alustades C6 ning lõpetades L1 või L2 tasandil. Terapeut peab teadma, et ogajätke ei asetse alati lülikehaga samal tasandil. Näiteks T1, T2, T3 ja T12 ogajätked on samal tasandil T1, T2, T3 ja T12 lülikehaga, kuid T7, T8, T9 ja T10 ogajätke on samal tasandil vastavalt T8, T9, T10 ja T11 lülikehadega.

Valu või lihasspasm palpeerimisel viitab patoloogilisele piirkonnale. Terapeut peab teadma, et valu ja/või lihasspasm ühe lüli piirkonnas võib olla teise lüli patoloogiline kompensatsioon. Näiteks kui ühel lülitasandil on trauma tagajärjel tekkinud hüpomobiilsus, siis teine lülivahemik võib olla hüpermobiilne, et kompenseerida piiratud liikuvust trauma tasandil. On tõenäoline, et nii hüpo- kui hüpermobiilne lülisegment võivad palpeerimisele reageerida valu ja/või lihase spasmiga. Kuna hüpomobiilse segmendi teraapia eesmärk on mobiliseerimine ning hüpermobiilse segmendi teraapia eesmärk on stabiliseerimine, siis on oluline liigese elastsuse testiga eristada hüpo- ja hüpermobiilne segment.

Joonis 4-12