4.3. Aktiivsed liigutused

Lülisamba rinnaosa aktiivset liikuvust hinnatakse tavaliselt patsiendi seismisasendis. Lülisamba rinnaosa liikuvus on piiratud rinnakorvi ja lülisamba rinnaosa ogajätkete tõttu. Lülisamba rinnaosa liikumist hinnates on oluline jälgida kas liigutus toimub ka alaseljas või puusaliigestes. Patsient on ette painutamisel võimeline puudutama varbaid ka täiesti jäiga lülisambaga kui tema puusaliigestes on piisav liikuvusulatus. Lülisamba liikuvust võivad mõjutada ka ületoonuses või lühikesed hamstringlihased. Et elimineerida puusaliigeste liikuvus ja hamstringlihaste mõju lülisamba painutuse ajal, võib patsient testi sooritamise ajal istuda.

Lülisamba rinnaosa fleksioon

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne liikuvus painutusel on 20-45°. Mõõdulindil lisandub C7 ja Th12 ogajätkete vahelisele näidule painutusel 2,5 cm.

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne liikuvus painutusel mõõdetuna gravitatsiooni goniomeetriga on 20-45° (joonis 2). Kuna iga lülikeha liikuvusulatust eraldiseisvalt ei saa funktsionaalselt mõõta, siis kasutatakse rinnaosa tervikliikuvusulatuse mõõtmisel ka mõõdulinti. Märgistatakse C7 ja Th12 ogajätked ning mõõdetakse nimetatud lülide kaugus teineteisest patsiendi seistes (joonis 3). Patsiendil palutakse painutada ette, misjärel mõõdetakse vastavate ogajätkete kaugus teineteisest uuesti. Normaalseks loetakse mõõdulindi algnäidu lisandumist 2,5 cm. Soovi korral võib sama mõõtmise teostada C7 ja S1 ogajätkete tasandil, mil lülisamba painutust hinnatakse nii nimme- kui rinnaosas. Sellisel juhul lisandub mõõdulindi algnäidule 10 cm. Suurim lülisamba liikuvus toimub nimmeosas Th12 ja S1 ogajätkete vahel, mil mõõdulindi algnäidule lisandub ligikaudu 7,5 cm.

Joonis 2. Lülisamba rinnaosa aktiivse painutuse mõõtmine gravitatsioongoniomeetriga.

Joonis 3. Lülisamba aktiivse painutuse mõõtmine mõõdulindiga ogajätketel C7- Th12 ja C7-S1.

Lülisamba aktiivset painutust on võimalik ka hinnata kolmanda sõrmeotsa ja aluspinna vahelise kauguse näitajaga (joonis 4). Patsiendil palutakse painutada maksimaalselt ette ning hoida jalad põlveliigestest sirged. Kuna mõõdulindiga lülisamba painutuse hindamise meetodid on erinevad, siis on oluline hindamismeetod (mõõdulindi meetod lülisambal nt C7 ja S1 või sõrmeotsa kaugus aluspinnast) testi korratavuse eesmärgil ära märkida.

Joonis 4. Lülisamba liikuvuse mõõtmine aktiivsel painutusel
(kolmanda sõrmeotsa ning aluspinna vaheline kaugus).

Kui patsient on ette painutanud, saab terapeut vaadelda patsiendi selga horisontaaltasandil (joonis 5). Mittestruktuurse skolioosi korral kaob lülisamba lateraalsuunaline kõverus painutusel. Struktuurse skolioosi korral kõverus säilib. Horisontaalvaates on tuvastatav patsiendi parema ja vasaku kehapoole asümmeetria. Kirjeldatud bilateraalne asümmeetria võib olla tekkinud lülisamba rotatsioonist idiopaatilise skolioosi korral, mis tekitab paravertebraalse lihaspadjandi skolioosi kõverusest vastaskehapoolele. Lülisamba rotatsioon väljendub kõige enam ette painutusel. Kui patsient painutab end ette, peab lülisamba rinnaosa painduma sujuvalt ilma kompensatoorse lülisamba rotatsioon- või lateraalfleksioonliikuvuseta. Kui patsiendil on ülemäärane rinnaküfoos, on tema lülisamba rinnaosa liikuvus piiratud.

Joonis 5. Selja vaatlus horisontaaltasandil.

Lülisamba rinnaosa ekstensioon

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne liikuvus sirutusel mõõdetuna gravitatsiooni goniomeetriga on 25-45° (joonis 6).

Joonis 6. Lülisamba rinnaosa aktiivse sirutuse mõõtmine gravitatsiooni goniomeetriga.

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne liikuvus sirutusel on 25-45°. Mõõdulindil väheneb C7 ja Th12 ogajätkete vaheline näit sirutusel 2,5 cm.

Lülisamba rinnaosa aktiivset sirutust saab mõõta ka mõõdulindiga nii patsiendi seismisasendis kui kõhulilamangus (joonis 7). Kui patsient seisab, märgistab terapeut patsiendi C7 ja Th12 ogajätked, fikseerib mõõdulindi algnäidu ning palub patsiendil sirutada ülakeha ja suunata vaade lakke. Seismisasendi stabiilsuse tagamiseks või liigutusvalu vältimiseks võib patsient asetada oma käed alaseljale. Normaalse lülisamba rinnaosa sirutuse korral on hindamise lõppasendis mõõdulindi lõppnäitaja 2,5 cm väiksem algnäitajast. Lülisamba rinnaosa aktiivse liikuvuse mõõtmisel kõhuliasendis on patsiendi vaagen fikseeritud spetsiaalse rihmaga, et vältida liigset alakeha liikumist mõõtmise ajal. Hindamise ajal toetab patsient oma peopesad õlaliigeste suhtes ette ning sirutab ülajäsemed, kuid küünarliigestes säilib ligikaudu 45° painutus. Terapeut mõõdab mõõdulindiga patsiendi rinnaku-rangluu lohu alumise serva ning teraapialaua vahelise kauguse.

Kui patsient sirutab selga, siis peab lülisamba rinnaosa sujuvalt kaarduma või vähemalt sirutuma ilma kompensatoorse rotatsioon- või lateraalfleksioonliigutuseta. Kui patsiendil esineb liigne rinnaküfoos, siis aktiivse lülisamba sirutuse ajal, olenemata sellest, kas hindamine teostatakse seistes või kõhuli, säilib rinnaküfoos ehk rinnaosa jääb painutatud asendisse.

Joonis 7. Lülisamba rinnaosa aktiivse sirutuse mõõtmine, patsient kõhulilamangus.

Lülisamba rinnaosa lateraalfleksioon

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne liikuvus lateraalfleksioonil paremale ja vasakule mõõdetuna gravitatsiooni goniomeetriga on 20-40° (joonis 8A).

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne lateraalfleksioon paremale ja vasakule on 20-40°. Mõõdulindiga mõõtes peab kolmanda sõrmeotsa ja aluspinna vaheline kaugus olema  bilateraalselt võrdne.

Kompensatoorsete kere ettepainutus- või rotatsioonliigutuste vältimiseks võib patsient seista seljaga vastu seina, jalad õlgade laiuselt, kukal, abaluud ja tuhar puudutavad seina. Patsiendil palutakse painutada kere küljele ning viia käed mööda reit põlveliigese suunas nii kaugele kui võimalik. Terapeut mõõdab patsiendi kolmanda sõrmeotsa ja aluspinna vahelise kauguse mõõdulindiga (joonis 8B). Normaalsel juhul peab nii paremale kui vasakule lateraalfleksiooni teostades olema sõrmeotste kaugus võrdne aluspinnast.

Lateraalfleksiooni korral peab lülisamba kõverdumine olema külgpainutuse suunas sujuv. Visuaalselt saab hinnata lülisamba rinnaosa külgpainutust patsiendi selja taga, patsient ilma üleriieteta. Terapeut peab märkama nii lihaspinget kui normist kõrvalekalduvat lülisamba rinnaosa segmentaalset nurka,  mis viitab lülisamba hüpomobiilsusele ehk jäikusele (lülisambas puudub sujuv kaardumine, teatud piirkond lülisamba rinnaosast on sirge) või hüpermobiilsusele ehk üleliikuvusele (liikuvus rinnaosa lülide vahel on ülemäärane). Lülisamba lateraalfleksioon toimub nii rinna- kui nimmeosas.

Joonis 8. Lülisamba rinnaosa aktiivse lateraalfleksiooni mõõtmine; A – gravitatsiooni goniomeetriga; B – mõõdulindiga.

Lülisamba rinnaosa rotatsioon

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne rotatsioon paremale ja vasakule on 35-50°. Visuaalselt hinnatakse rotatsioonliigutuse ulatust patsiendi selja taga.

Normaalne lülisamba rinnaosa aktiivne rotatsioon paremale ja vasakule mõõdetuna haargoniomeetriga on 35-50°. Rotatsiooni hindamisel peab arvestama, et liigutus toimub lülisamba rinna- ja nimmeosas ning ka puusaliigestes. Et elimineerida või vähendada puusaliigeste liikuvust, võib hinnata lülisamba rotatsiooni nii, et patsient istub, tema labajalad toetuvad aluspinnale. Goniomeetri üks ots asetatakse rinnakuluu mõõkjätkele (processus hippoideus), teine lülisamba rinnaosa sama kõrgustaseme ogajätkele (joonis 9A). Mõõtmisvahend nullitakse ning patsiendil palutakse pöörata ülakeha paremale ilma vaagna kompensatoorse liigutuseta. Mõõtmistulemus registreeritakse goniomeetri numbriskaalal. Sama liigutussooritus teostatakse ka vasakule.

Ilma mõõtmisvahendita hindamisel palutakse patsiendil asetada käed vastasõlgadele ning pöörata keha paremale ja vasakule. Terapeut jälgib rotatsioonide amplituuti ning võrdleb mõlema liigutussoorituse kvaliteeti (joonis 9B).

Joonis 9. Lülisamba rotatsiooni hindamine. A – haargoniomeetriga; B – visuaalselt.

Rindkere liikuvus

Normaalne rindkere liikuvus maksimaalsel välja- ja sissehingamisel on 3-7,5 cm.

Kostovertebraalliigese liikuvust hinnatakse rindkere laienemistestiga. Terapeut asetab mõõdulindi patsiendi rindkere ümber, neljanda interkostaalruumi tasandile ning palub patsiendil maksimaalset välja hingata. Väljahingamise järgselt mõõdab terapeut rindkere ümbermõõdu (joonis 10). Seejärel palutakse patsiendil maksimaalset sisse hingata ning taas mõõdab terapeut rindkere ümbermõõdu. Normaalne välja- ja sissehingamise mõõtude vahe on 3-7,5 cm.

Pärast rindkere liikuvuse mõõtmist palub terapeut patsiendil sügavalt sisse hingata ning köhatada, et hinnata, kas vastav tegevust provotseerib või muudab valu. Valu korral võib kahtlustada hingamisorganite patoloogiat või tserebrospinaalvedeliku surve suurenemist lülisambas.

Joonis 10. Rindkere liikuvuse hindamine.