2.1. Rüht ehk kehahoid

Rüht on seistes korrektne kui sirge gravitatsioonijoon läbib patsienti küljelt vaadates kõrva välimise kuulmeava, õlavarreluupea, reieluu suure pöörla ning sääreluu välimise pekse. 

Korrektse rühi korral avaldub minimaalne surve igale liigesele ning lihasaktivatsioon on kehaasendi säilitamisel minimaalne.

Terminoloogia: eesti k: rüht, kehahoid, rühi hindamine, rühihäire, rühi korrigeerimine, posturaalne stabiilsus, posturaalne kontroll; ingl k: posture, upper/lower body posture, assessment of posture, postural alignment/correction/stability/control.

Korrektse, staatilise kehahoiu korral võib külgvaates näha sirget gravitatsioonijoont, mis läbib kõrva välimise kuulmeava, lülisamba kaelaosa lülikehad, õlavarreluupea, rinnakorvi, lülisamba nimmeosa lülikehad, reieluu suure pöörla ja vähesel määral anterioorselt põlveliigese kesktelje ning sääreluu lateraalse pekse (joonis 1).

Korrektse rühi korral avaldub minimaalne surve (ingl k stress) igale liigesele ning lihasaktivatsioon on kehaasendi säilitamisel minimaalne. Vaatamata inimese evolutsiooni käigus arenenud ülakeha sirutusele ning nägemisvälja laienemisele, avaldab kahel jalal liikumine mõju alajäsemetele, vaagnale, lülisambale, südametegevusele ning keha stabiilsusele. Ajaliselt kaua püsiv staatiline kehaasend, mis avaldab liigestele liigset koormust, tekitab rühihäire, sest ühe liigese ebakorrektne asend avaldab mõju teistele liigestele. Tugevate ja elastsete lihaste korral ei pruugi ebakorrektne kehaasend mõjuda liigestele koormavalt, sest liigest ümbritsevate stabiilsete lihaste korral ei ole surve liigestele ülemäärane. Kui liigesed on alaliikuvad (ingl k. hypomobile) või üleliikuvad (ingl k hypermobile), kui lihased on nõrgad (ingl k weak), lühenenud (ingl k shortened), pikenenud/venitunud (ingl k lengthened), siis on raske saavutada korrektset rühti ning areneb teatud patoloogia. Patoloogia võib olla kumulatiivse (kuhjunud), korduva, väikese, ajaliselt kaua kestnud koormuse tagajärg (mikrotrauma) aga ka suure, ajaliselt lühikesel perioodil kestnud ülemäärase koormuse tagajärg (makrotrauma).

Joonis 1. Korrektne rüht külgvaates.

Kui kehale mõjuvad ebaõiged ja suured koormused, siis võib kroonilise ülekoormuse tagajärjel tekkida skeleti-lihassüsteemi struktuurides akuutne patoloogia. Ülemäärane koormus avaldab tõmbe- ja tõukejõududega mõju keha struktuuridele nii, et keha kohaneb ebaõige ülekoormusega. Liigest ümbritsevad pehmed koed (lihased, ligamendid, liigeskapsel, fastsia) nõrgenevad, venituvad, on üle- või alatoonuses ning neis areneb ülekoormussündroom, mis väljendub ebamugavus- või valutundena. Liigse koormuse tagajärjel võivad liigespindadele arenenda osteofüüdid (luukasvised), võib tekkida lülisamba lülikehade vaheliste diskide haigestumus (diski prolaps). Rühihäired ei tekita alati sümptomeid, kuid erineval ajaperioodil võivad inimesel esineda kaebused.

Teadmised korrektsest ehk standardsest rühist on aluseks rühihäirete tuvastamisel.

Korrektne rüht tagantvaates: pea- keskasendis, ei ole painutatud kõrvale ega roteeritud; lülisamba kaelaosa- sirgelt gravitatsioonijoonel; õlavööde- sümmeetriliselt, ei ole tõstetud (ingl k elevated) ega alla surutud (ingl k depressed); abaluud- keskasendis, abaluude mediaalsed servad paralleelselt ning 7-10 cm teineteisest eemal; lülisamba rinna- ja nimmeosa- sirgelt gravitatsioonijoonel; vaagen- sümmeetriliselt, mõlemad tagumis-ülemised niudeluuharjad (lad k. posterior superior iliac spine) samal transversaaltasapinnal; puusaliigesed- keskasendis, ei ole eemaldatud (ingl k abducted) ega lähendatud (ingl k adducted); alajäsemed- sirgelt, ei esine O- ega X-jalgsust (ingl k bowed, knock-kneed või genu varum, genu valgus); jalad/labajalad- paralleelselt või vähesel määral varbad suunatud välja, sääreluu lateraalne pekse ja labajala välisserv samal vertikaalteljel nii, et labajalg ei ole proneeritud ega supineeritud, kannakõõlus vertikaalteljel otse (joonis 2).

Joonis 2. Korrektne rüht tagantvaates.

Kehatüve, vaagna ning alajäsemete stabiliseerimisel aktiveeruvad korrektse rühi korral järgmised lihasrühmad ning lihased (joonis 2): bilateraalselt kehatüve painutajalihased, puusaliigese lähendajad ja eemaldajad, m tibialis posterior, m flexor hallucis longus, m flexor digitorum longus, m peroneus longus ja brevis.