1.6. Passiivsed liigutused

Passiivse liigutuse hindamisel on patsient passiivne, liigutuse teostab terapeut.

Passiivne liigutus on aktiivsest liigutusest suurem.

Passiivne aga ka anatoomiline liigutus on liigutus, mille teostab terapeut ajal, mil patsient on lõdvestunud või passiivne. Passiivse liigutuse lõppliikuvust nimetatakse anatoomiliseks barjääriks. Normaalsel juhul ilmneb liigutuse füsioloogiline barjäär (aktiivne liigutus) enne anatoomilist barjääri (passiivne liigutus), seega on passiivne liigutus aktiivsest alati vähesel määral suurem. Passiivseid liigutusi peab sooritama liigese täielikul liikuvuse ulatusel ning samades liigutussuundades nagu aktiivseid liigutusi. Patsiendi asendist (selililamang, istumine) sõltub nii aktiivse kui passiivse liigutuse ulatus. Põhjused, miks aktiivse ja passiivse liigesliikuvuse ulatus on piiratud, on lihase kontraktsioon, spasm, lihasjõu langus, neuroloogiline defitsiit, liiges-/või lihaskontraktuur, valu. Liigeste liikuvusulatust mõõdetakse goniomeetriga, inklinomeetriga või visuaalselt. Liigeste normaalne liikuvusulatus on suhteline, võimlejate liigesed on pigem hüpermobiilsed, vanemaealiste liigesed pigem hüpomobiilsed. Oluline on, et patsiendil oleks piisav liigesliikuvuse ulatus teostada tegevusi, mida ta soovib.

Iga liigutust peab võrdlema sama liigutusega vastaskehapoolel (kontralateraalselt) või normnäitajaga. Passiivsel liigutusel saab hinnata, kas liigutus on piiratud (hüpomobiilne), ülemäärane (hüpermobiilne) või valus. Hüpermobiilsed liigesed on vastuvõtlikud liigessidemete venitusele või rebendile, liigese nikastusele, liigese ebastabiilsusest tingitud kõõluspõletikule ning varasele osteoartriidile. Hüpomobiilsed liigesed on vastuvõtlikud lihasrebendile, närvikompressioonile ning ülekoormusest tingitud kõõluspõletikule.

Müofastsiaalne (la mys lihas; fascia sidekirme) hüpomobiilsus on tingitud kudede adaptatiivsest lühenemisest, lihaste ületoonusest või posttraumaatilisest kudede ahenemisest ning armistumisest. Perikapsulaarne (la peri ümber) hüpomobiilsus väljendub liigeskapsli või liigessidemete väheses liikuvuses ning see võib olla tingitud pehmete kudede adhesioonist (kokku kasvamine, liitumine), armistumisest, artriidist, artroosist, fibroosist (sidekoestumine, armistumine) või kudede adaptatsioonist (kohanemine teatud koormustega). Liigese liikuvus võib olla piiratud küll kõikides liikuvuse suundades, kuid mitte samas ulatuses. Patomehhaaniline hüpomobiilsus tekib liigese trauma (mikro- või makrotrauma) tagajärjel, tekitades liigesliikuvuse piiratust kas ühes või mitmes liigutussuunas. Hüpermobiilsus ei ole sama, mis ebastabiilsus ‒ ebastabiilsus hõlmab mitmesuguseid patoloogilisi hüpermobiilsusi. Vaatamata sellele, et eksisteerib mitmeid hüpermobiilsust hindavaid teste, tuleb neid tõlgendada ettevaatlikkusega, sest patsientide liigesliikuvuse ulatused erinevate liigeste vahel ning liigesesiseselt varieeruvad. Liigese hüpo- ja hüpermobiilsus ei viita alati patoloogiale. Terapeut peab suutma hinnata liigesliikuvuse ulatuse vähenemise (valu, spasm, adhesioon, kompressioon) ning suurenemise (vigastus, tööalane, geneetiline, haiguslik) põhjused.

Et hinnata liigese lõppliikuvuse kvaliteeti, avaldab terapeut passiivselt survet liigese lõppasendis. Liigese lõppliikuvust hinnates tuleb jälgida sümptomite avaldumist. Normaalsel juhul toimub luu vastu luud liikumine küünarliigese ekstensioonil, pehmete kudede lähendamine põlveliigese fleksioonil ning kudede venitus hüppeliigese dorsaalfleksioonil, õlaliigese völisrotatsioonil või MCP liigeste ekstensioonil. Patoloogilised näited liigese lõppliikuvusest: varane lihasspasm-vigastusjärgselt tekkida võiv lihasspasm; hiline lihasspasm-spasm, mis on tekkinud passiivse liigesliikuvuse hindamisel ebastabiilsuse või valu tõttu; kudede venitus-pinges lihas; spastilisus-ülemise motoneuroni kahjustus; kõva liigeskapsel-„külmunud õlg“; pehme liigeskapsel-sünoviit (sünoviaalkestapõletik, liigespõletik) või pehmekoe turse; luu vastu luud-osteofüüdid (luukasvised); elastne blokeering-meniski vigastus.