13.6. Kõnni hindamine

Patsiendi kõnni hindamine tugineb süstemaatilisele kõnni hindamise põhimõttele ning kohandub patsiendi kaebuse ja funktsioonihäiega.

Patsiendi kõnni hindamisel võrdleb terapeut patsiendi sooritust kõnni normaalsete tegurite ja näitajatega. Patsiendil palutakse kõndida nii jalatsites kui ilma, vähene riietus võimaldab analüüsida patsiendi kõnnimustrit tervikuna.

Vaatamata sellele, et alloleval on kirjeldatud kõnni süstemaatilist hindamist võimaldavad aspektid, võib iga terapeut kohandada kõnni hindamise vastavalt patsiendi funktsionaalsele seisundile.

Algselt teostatakse patsiendi kõnni üldine vaatlus. Kuulatakse ning hinnatakse kõnnirütmi ‒ kas rütm on ühtlane, kas patsient kõnnib sujuvalt või esineb lonkamist? Kas õlavööde roteerub vaagnavöötme suhtes vastassuunas ning, kas vastavad roteerumised toimuvad ettenähtud ulatuse piirides ning võrdselt paremal ja vasakul kehapoolel? Ebavõrdsed või piiratud õla- ja vaagnavöötme liigutused võivad viidata seljaprobleemidele. Kas käte hooliigutused on võrdsed ja pingevabad? Kui ülajäseme hooliigutus ei tule õlaliigesest, vaid küünarliigesest, on põhjust hinnata võimalikku õlaliigese düsfunktsiooni. Kas kehatüvi ja pea on külgvaates vaagna kohal või vaagna ees? Kui kehatüvi on vaagnast ees, võib esineda tuharalihaste nõrkus või puusaliigese painutajalihaste ületoonus. Kui pea on kehatüve suhtes ees, võib esineda anterioorselt õlavöötme ja/või kaelalihaste ületoonus või posterioorselt samade struktuuride nõrkus. Kui kaugel on labajalad teineteisest? Rohkem kui 5-8±3,5 cm viitab tasakaaluprobleemidele või ületoonuses reie eemaldajalihastele.

Pärast üldist kõnnivaatlust, jätkatakse liigespõhise hindamisega patsiendi eest-, tagant- ja külgvaates, alustades kas labajalgade piirkonnast või kehatüvest nii, et ükski segment ei jääks tähelepanuta.

Eest- ja tagantvaates hinnatakse pea ja õlavöötme asendit, õlavöötme roteerumist vaagnavöötme suhtes, alajäsemete teljelisust, labajala ning kanna asendit toeperioodil.

Kui üks labajalg on rohkem välja roteeritud kui teine, võib see viidata sääre torsioonasendile või puusaliigese ülemäärasele välisrotatsioonile. Kui ühe alajäseme kannalt varbale rullumise faas on lühem, võib see viidata lühenenud sammupikkusele või kannakõõluse jäikusele. Kas kandluu liigub kannalöögi faasis pronatsioonasendisse ning vertikaalmomendifaasis inversioonasendisse või säilib pronatsioonasend kogu toeperiood? Kandluu pronatsioonasend kogu toeperioodil viitab ülemäära elastsele labajalale ning on seotud labajala pronatsioonasendiga. Milline kannaosa puudutab aluspinda kannalöögifaasis ‒ lateraalne, keskmine või mediaalne osa? Kas kannalöögi faasis toimub kannalöök, mis võimaldab labajalal rulluda pronatsioonasendisse või jääb kõnni toeperioodil keharaskus labajala välimisele osale? Keharaskus labajala välimisel osal viitab jäigale labajala tagumisele osale ning kõrgele pikivõlvile. Kui kannalöögifaasis puudutab esimesena aluspinda labajala kesk- või eesosa, mitte kand, siis on sammupikkus lühike. Kui kand tõuseb aluspinnalt varem kui peaks, võib esineda reie nelipealihase nõrkus või kannakõõluse jäikus. Hinnates eestvaates labajala piirkonda, tuleb tähelepanu pöörata varvastele, kas varvaste dorsaalfleksioon toimub bilateraalselt samas ulatuses ning kas toeperioodil on labajala pikiteljed samasugused või erinevad?

Kui eest- või tagantvaates nähtub põlveliigeste vajumine mediaalsele, siis viitab see sääre torsioon- või ülemäärasele puusaliigese siserotatsioonasendile. Kas mõlemad põlveliigesed suunduvad kõnnil ette või rotateeruvad lateraalsele/mediaalsele? Kui põlvekedrad on suunatud mediaalsele, võib patsiendil esineda hüppeliigese ülemäärane pronatsioon- või sääre rotatsioonasend, aga ka patellofemoraalne valusündroom. Põlveliigese teljelisuse hindamine hüppe- ja puusaliigese suhtes võimaldab tuvastada valgus– või varusasendi. Genu valgum viitab nõrgale reie nelipealihasele, reite ümbermõõtude võrdlus võib kinnitada reie nelipealihaste atroofia või hüpertroofia.

Vaagnavöötme piirkonna hindamisel tuleb tähelepanu pöörata tuharalihaste toonusele, aga ka sellele, kas vaagnavööde säilitab bilateraalselt stabiilse tasandi või vajub üks vaagnapool kõnni hooperioodil alla. Vaagna allavaje viitab vastaspoole keskmise tuharalihase nõrkusele. Kui kõnni hooperioodil nähtub puusaliigese tasandil alajäseme koonusliikumine, viitab see puusaliigese painutajalihaste nõrkusele või põlveliigese liikuvuse piiratusele.

Patsiendi kõnni hindamine külgvaates pakub täiendavat teavet juba tuvastatud funktsioonihäiretele või võimaldab tuvastada seni tähelepanuta jäänud häire. Külgvaates kõndi hinnates tuleb tähelepanu pöörata põlveliigese asendile toeperioodi kannalöögi-, vertikaalmomendi- ja äratõukefaasis, pea, kehatüve ning vaagnavöötme asendile, ala- ja ülajäsemete hooliigutustele ning kannalöögi ja varba äratõuke ajastusele. Iga kannalöök ning iga varba äratõuge peavad toimuma toeperioodi samas faasis, kui see nii ei ole, võib esineda jalgade pikkuse erinevus, puusaliigese sirutaja- või painutajalihaste unilateraalne ületoonus või teatud puusa- või põlveliigest ümbritseva lihase nõrkus. Kui kand puudutab aluspinda, kas hüppeliiges on neutraalasendis, kas hüppeliigese neutraalasend säilib kogu hooperiood?

Külgvaates põlveliigese piirkonda hinnates tuleb jälgida, kas kannalöögi faasi ajal on põlveliiges sirutatud ning kas põlveliigeses toimub painutus kui keharaskus kantakse tugijalale ning kand tõuseb aluspinnalt. Kas hooperioodil liigub põlveliiges vabalt ligikaudu 60° painutusse?  

Kas hooperioodil saavutab puusaliiges suurima painutusulatuse ning toeperioodil vahetult enne kanna tõusmist aluspinnalt suurima sirutusulatuse? Kui puusaliigese normaalse sirutuse ajal säilib teatud ulatuses painutus, siis võib esineda kas puusaliigese painutajalihaste ületoonus või sirutajalihaste nõrkus. Ka liigne vaagna anterioorne asend viitab ületoonuse puusaliigese painutajalihastele.

Külgvaates peavad pea, õla- ja vaagnavööde olema sirgel pikiteljel. Kõnni hindamisel leitud funktsionaalsed häired kinnitatakse vastavate struktuuride funktsionaalse hindamisega. Näiteks, kui kõnnil ilmneb ülakeha ettepainutatud asend, siis hinnatakse kõnnihäire võimalike põhjustena puusaliigese sirutajalihaste jõud või puusaliigese painutajalihaste elastsust. Kõnnihäire tuvastamise järgselt sooritatakse probleemi lahendamiseks eesmärgipärased harjutused.