12.3. Aktiivsed liigutused

Randmeliigese ulnaardeviatsioon on küünarvarreluu lühema tikkeljätke tõttu suurem kui radiaaldeviatsioon.

Sõltuvalt vigastuse piirkonnast ning vigastuse astmest võib küünarvarre, randmeliigese ja labakäe funktsionaalne hindamine olla nii töömahukas kui piirduda vaid ühe või kahe liigese hindamisega. Lähtuvalt teadmisest, et randmeliigese ja labakäe piirkonnas on palju liigeseid, luid, lihaseid ja liigessidemeid, peab terapeut teadma nimetatud kudede anatoomiat ning mõistma kudede vahelist koostoimimist. Oluline on teada, et randmeliigese ulnaardeviatsioon (abduktsioon) on küünarvarreluu lühema tikkeljätke tõttu suurem kui radiaaldeviatsioon (adduktsioon), küünarvarre supinatsioonjõud on suurem kui pronatsioonjõud ning, et ulnaardeviatsioonliikuvus on suurem küünarvarre supinatsioonasendis kui pronatsioonasendis. Nii patsiendi hindamist kui teraapiat mõjutab teadmine, et randmeliigese ulnaar- ja radiaaldeviatsioon on väikseim kui randmeliiges on täielikult sirutatud või painutatud, sõrmeliigeste sirutus ja painutus on ulatuslikum kui randmeliiges on neutraalasendis ning randmeliigese sirutus ja painutus on minimaalne kui küünarvars on pronatsioonasendis.

Nii randmeliiges kui labakäsi omavad stabiilset ja mobiilset segmenti.

Nii randmeliiges kui labakäsi omavad stabiilset ja mobiilset segmenti. Randmeliigese stabiilne segment koosneb distaalse rea luudest (trapetsoidluu, trapetsluu, päitluu, konksluu) ja teisest ning kolmandast kämblaluust. Nimetatud luude vaheline väike liikuvus tagab randmeliigese ja labakäe stabiilsuse, peenmotoorselt täpsed liigutused ning jõuhaarde. Mobiilse segmendi moodustavad viis sõrme ning esimene, neljas ja viies kämblaluu.

Randmeliigese sirutusega kaasneb vähesel määral radiaaldeviatsioon ning küünarvarre pronatsioon, suurim liikumine toimub sirutuse ajal radiokarpaalliigeses (ligikaudu 40°) ning väikseim randmeliigese kesksetes liigestes (ligikaudu 20°). Randmeliigese painutusega kaasneb vähesel määral ulnaardeviatsioon ning küünarvarre supinatsioon, suurim liikumine toimub painutuse ajal randmeliigese kesksetes liigestes (ligikaudu 40°) ning väikseim radiokarpaalliigeses (ligikaudu 30°). Randmeliigese radiaaldeviatsioon toimub peamiselt randmeluude proksimaalse ja distaalse rea vahel (0-20°), kusjuures proksimaalsed luud liiguvad küünarvarreluu suunas ning distaalsed luud kodarluu suunas. Randmeliigese ulnaardeviatsioon toimub peamiselt radiokarpaalliigeses (0-37°).

RANDMELIIGESE FLEKSIOON JA EKSTENSIOON

Randmeliigese normaalne fleksioonliikuvus on 80-90°.
  
Randmeliigese normaalne ekstensioonliikuvus on 70-90°.

Randmeliigese normaalne fleksioonliikuvus (palmaarfleksioon) on 80-90º ning ekstensioonliikuvus (dorsaalfleksioon) 70-90º (tabel 1). Lõppliikuvusel on mõlema liigutuse puhul tunda kudede venitust. Lihtgoniomeetriga randmeliigese aktiivset fleksiooni ja ekstensiooni mõõtes patsient istub, tema labakäsi on üle laua ääre, küünarvars toetatuna laual pronatsioonasendis, randmeliiges neutraalasendis ning sõrmed on randmeliigese fleksiooni mõõtmisel sirutatud ning ekstensiooni mõõtmisel vähesel määral painutatud. Goniomeetri keskkoht asetatakse küünarvarreluu tikkeljätke distaalsele servale, statsionaarne haar asetatakse paralleelselt küünarvarreluuga ning liikuv haar paralleelselt viienda kämblaluuga. Patsiendil palutakse painutada (joonis 1A) ning seejärel sirutada (joonis 1B) labakäsi randmeliigesest maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni.

Gravitatsioonigoniomeetriga randmeliigese fleksiooni (joonis 1C) ja ekstensiooni (joonis 1D) mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend labakäele dorsaalselt.

JOONIS 1. RANDMELIIGESE FLEKSIOON JA EKSTENSIOON. A – LÕPPASEND FLEKSIOONIL; B – LÕPPASEND EKSTENSIOONIL LIHTGONIOMEETRIGA MÕÕTES; C – LÕPPASEND FLEKSIOONIL; D – LÕPPASEND EKSTENSIOONIL GRAVITATSIOONIGONIOMEETRIGA MÕÕTES.

RANDMELIIGESE RADIAAL- JA ULNAARDEVIATSIOON

Randmeliigese normaalne radiaaldeviatsioonliikuvus on 15º ning ulnaardeviatsioonliikuvus 30-45º. Normaalsel lõppliikuvuse korral toimub mõlemal juhul liikumine luu vastu luud.

Lihtgoniomeetriga randmeliigese aktiivset radiaal- ja ulnaardeviatsiooni mõõtes patsient istub, tema labakäsi ja küünarvars on toetatud lauale. Goniomeetri keskkoht asetatakse dorsaalselt randmeliigese keskele (päitluule), statsionaarne haar on paralleelselt ning keskselt küünarvarreluul, liikuv haar paralleelselt kolmanda käblaluuga. Patsiendil palutakse teostada randmeliigesest radiaaldeviatsioon (joonis 2A) ning seejärel ulnaardeviatsioon (joonis 2B) maksimaalselt kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Kirjeldatud mõõtmiste ajal ei tohi randmeliigest sirutada ega painutada.

Gravitatsioonigoniomeetriga randmeliigese radiaal- (joonis 2C) ja ulnaardeviatsiooni (joonis 2D) mõõtes toetub patsiendi küünarvars ulnaarselt lauale, labakäsi on üle laua ääre. Goniomeeter asetatakse esimesele kämbla- ja sõrmeluule radiaalselt.

JOONIS 2. RANDMELIIGESE RADIAAL- JA ULNAARDEVIATSIOON. A – LÕPPASEND RADIAALDEVIATSIOONIL; B – LÕPPASEND ULNAARDEVIATSIOONIL LIHTGONIOMEETRIGA MÕÕTES; C – LÕPPASEND RADIAALDEVIATSIOONIL; D- L ÕPPASEND ULNAARDEVIATSIOONIL GRAVITATSIOONIGONIOMEETRIGA MÕÕTES.

SÕRMELIIGESTE FLEKSIOON JA EKSTENSIOON

Sõrmeliigeste normaalne fleksioonliikuvus on MCP liigeses 85-90º, PIP liigeses 100-115º ja DIP liigeses 80-90º.

Sõrmeliigeste normaalne fleksioonliikuvus on MCP liigeses 85-90º, PIP liigeses 100-115º ja DIP liigeses 80-90º. Väljatoodud liikuvusulatused võimaldavad haarata nii suuri kui väikeseid esemeid. Joonisel 3 on näidatud nimetissõrme MCP liigese fleksioonliikuvuse mõõtmine sõrmeliigeste liikuvust mõõtva goniomeetriga. Sõrmeliigeste normaalne ekstensioonliikuvus on MCP liigeses 30-45º, PIP liigeses 0º ning DIP liigeses 20º. Ülesirutus PIP liigeses võib olla seotud reumatoidartriidi diagnoosiga patsientidel esineva luigekaela deformatsiooniga. Sõrmeliigeste lõppliikuvusel on nii painutusel kui sirutusel tunda kudede venitust. Sõrmede eemaldamine on võimalik MCP liigeses 20-30º ulatuses. Pöidla normaalne fleksioonliikuvus  on CMC liigeses 45-50º, MCP liigeses 50-55º ja IP liigeses 80-90º. Pöidla normaalne ekstensioonliikuvus on IP liigeses 0-5º. Pöidla normaalne abduktsioonliikuvus on 60-70º ning adduktsioonliikuvus 30º. Erinevalt teistest sõrmedest, innerveerib pöidlalihaseid kolm närvi. Radiaalnärv kontrollib pöidla ekstensiooni ja abduktsiooni, ulnaarnärv kontrollib adduktsiooni ning tagab pöidla pigistusjõu, mediaannärv kontrollib fleksiooni ja pöidla lähendamist peopesale.

JOONIS 3. NIMETISSÕRME KÄMBLA-SÕRMELIIGESE FLEKSIOON.

TABEL 1. RANDME- JA SÕRMELIIGESTE NORMAALSED LIIKUVUSULATUSED.

Randmeliigese palmaarfleksioon	80-90º
Randmeliigese dorsaalfleksioon	70-90º
Randmeliigese radiaaldeviatsioon	15º
Randmeliigese ulnaardeviatsioon	30-45º
Sõrmeliigeste fleksioon	MCP 85-90º; PIP 100-115º; DIP 80-90º
Sõrmeliigeste ekstensioon	MCP 30-45º; PIP 0º; DIP 20º
Sõrmeliigese abduktsioon	20-30º
Sõrmeliigeste aduktsioon	0º
Pöidla fleksioon	CMC 45-50º, MCP 50-55º, IP 85-90º
Pöidla ekstensioon	MCP 0º, IP 0-5º
Pöidla abduktsioon	60-70º
Pöidla adduktsioon	30º

Randme- ja sõrmeliigeste aktiivsed liigutused võivad olla piiratud nii neuroloogilistel põhjustel kui lihasprobleemide tõttu. Karpaalkanali sündroomina tuntud mediaannärvi kompressioon karpaalkanalis mõjutab nii labakäe kui sõrmede motoorset ja sensoorset funktsiooni. Kui turse, valu või liigeskontraktuuri tõttu esineb liigesliikuvuse piiratus ning liigese aktiivse liikuvusulatuse mõõtmine on raskendatud, võib hindamisel kasutada joonlauda või mõõdulinti(joonis 4). Sõrmeotsa kauguse mõõtmine peopesast annab informatsiooni teraapia efektiivsuse kohta. Labakäe üldise funktsionaalsuse seisukohalt on oluline, et sõrme- ja pöidlaliigestes oleks võimalik vähemalt 5 cm abduktsioon ning, et sõrmeliigeste fleksioon oleks võimalik vähemalt 1-2 cm.