1.2. Patsiendi anamnees

Füsioterapeutiline hindamine algab patsiendi anamneesi võtmisest. Patsiendi anamnees tingib funktsionaalsete testide valiku.

Patsiendilt anamneesi võtmine nõuab tõhusat suhtlust terapeudi, patsiendi, mõnikord tema lähedaste ja meditsiinipersonali vahel. Anamneesi võtmine tähendab suhtlust patsiendi tasandil, rääkimist patsiendiga arusaadavas keeles, kuulamiseks aja võtmist, empaatia, huvi, hoolivuse ja professionaalsuse ülesnäitamist. Anamneesi võtmine on kogu hindamisprotsessi olulisim osa, sest sellel on suur kliiniline tähtsus. Tihti saab terapeut määrata diagnoosi vaid patsienti kuulates. Patsiendi anamnees annab väärtuslikku infot haiguse/vigastuse/häire kohta, kirjeldab hetkeolukorda, võimaldab anda hinnangu prognoosi kohta ning teha valik asjakohase ravi osas. Anamneesi võtmise käigus saab terapeut tutvuda patsiendi isikuga, tema kognitiivsete võimetega, viia end kurssi varasema raviga ning hinnata kuidas kaebusega seotud valu või funktsioonihäire käitub. Varasema anamneesiga seoses tuleb täheldada olulised haigusepisoodid, operatsioonid, vigastused või allergiad. Mõnikord on vajalik süveneda patsiendi sotsiaalsesse või perekondlikku anamneesi, hinnata patsiendi elustiiliga seotud harjumuslikke käitumismustreid, töökoormust, vaimset tervist ning vabaaja tegevusi (joonis 1).

 

Joonis 1. Patsiendi anamneesi võtmine.

On oluline, et terapeut hoiab viisakalt ning kindlalt patsiendi tähelepanu õigetel teemadel, terapeudi küsimused ning patsiendi vastused peavad andma praktilist informatsiooni probleemi kohta. Terapeut peab suutma eristada võimalikud „punase lipu“ (tabel 1) sümptomid, mis viitavad sellele, et probleem ei ole skeleti-lihassüsteemi põhine ning patsient tuleb juhatada vastava tervishoiuvaldkonna spetsialisti vastuvõtule. Sümptomeid, mis klassifitseeruvad „kollase lipu“ (tabel 2) alla, tuleb samuti osata märgata, sest nad võivad viidata tõsistele probleemidele või avaldada mõju mitmele organsüsteemile. „Kollase lipu“ sümptomite korral on vajadus hinnata patsienti põhjalikumalt ning kaaluda riskid ja vastunäidustused teraapia osas.

Tabel 1. Patsiendi anamneesi põhjal tuvastatud „Punase lipu“ leiud, mis vajavad arsti sekkumist.

Onkoloogiline haigus	Püsiv valu öösel, pidev valu kõikjal kehas, ootamatu kaalulangus (4,5 kuni 6,8 kg kahe nädala jooksul), söögiisu puudus, ebatavalised moodustised või tükid, põhjendamatu väsimus
Kardiovaskulaarne haigus	Õhupuudus, pearinglus, valu või raskustunne rinnas, pulseeruv valu kõikjal kehas, pidev ja tõsine valu alajäsemes (sääres) või ülajäsemes, värvimuutustega või valulikud labajalad, turse (mitte vigastusega seotud)
Seedetrakti/ urogenitaalorganite haigus	Sageli esinev või tõsine kõhuvalu, kõrvetised või seedehäired, iiveldus või oksendamine, muutused/häired soole- või põietalitluses (sh urinaaltrakti infektsioon), ebatavaline menstruaalne ebakorrapärasus
Neuroloogiline haigus	Muutused kuulmises, sageli esinev või tõsine peavalu, mis ei ole seotud traumaga, probleemid neelamisega või muutused kõnes, muutused nägemises (hägusus või nägemise kaotus), tasakaalu- või koordinatsioonihäired, kukkumine, minestamine, äkiline nõrkushoog
Muud	Palavik või öine higistamine, hiljutine tõsine emotsionaalne häire, mittetraumaatiline turse või punetus ükskõik millises liigeses, rasedus

Tabel 2. Patsiendi anamneesi põhjal tuvastatud „Kollase lipu“ leiud, mis vajavad põhjalikumat hindamist.

Ebanormaalsed sümptomid Sümptomid bilateraalselt Sümptomid perifeerselt Neuroloogilised sümptomid (seotud närvijuurega või perifeerse närviga) Mitme närvijuure haaratus Ebanormaalne tundlikkuse häire (ei kattu dermatoomi või perifeerse närvi funktsionaalsusega) Sadula piirkonna tuimus Ülemise motoneuroni (seljaaju) sümptomid Minestamine Vertiigo Kukkumine ilma teadvuse kaotuseta (alajäseme nõrkus, põlveliigese ebastabiilsus, hemodünaamika) Autonoomse närvisüsteemi sümptomid Progresseeruv nõrkus Progresseeruv kõnnimustrihäire Hulgiliigeste põletik Psühhosotsiaalne stress Vereringehäired või nahamuutused

 

Skeleti-lihassüsteemi probleemidega patsiendi hindamisel peab terapeut otsima vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Mis on patsiendi kaebus?
2. Kas probleem kujunes aeglaselt või kiiresti? Kas oli kindel episood, mis tekitas sümptomid? Kus valu lokaliseerub? Kas valu päeva jooksul progresseerub?
3. Millised sümptomid häirivad patsienti? Paluda patsiendil viidata probleemsele piirkonnale- kas ta viitab kindlale struktuurile või piirkonnale laiemalt? Viis, kuidas patsient kirjeldab sümptomeid, võimaldab piiritleda probleemi.
4. Kas on esinenud traumat (makrotrauma) või on kaebus seotud korduva tegevusega (mikrotrauma)? Trauma korral tuleb täpsustada trauma tekkemehhanism.
5. Mis on kindlad liigutused või tegevused, mis põhjustavad valu?
6. Mis on patsiendi amet? Millist tööd ta teeb, milline on tema töökeskkond, millised on peamised tööasendid?
7. Kui kaua on probleem kestnud? Milline on sümptomite esinemissagedus? Vastus võimaldab klassifitseerida probleemi akuutseks, subakuutseks, krooniliseks või kroonilise etapi akuutseks ning mõista patsiendi valu taluvust. Üldiselt peetakse häire akuutseks perioodiks 7-10 päeva, subakuutseks perioodiks 10 päeva kuni 7 nädalat ning krooniliseks perioodiks enam kui 7 nädalat. Kuna sageli toimub vigastuse akuutses või kroonilises etapis korduvvigastus, siis on oluline, et patsiendi füsioterapeutiline hindamine ei oleks teostatud neil etappidel jõuliselt. Mida akuutsem on seisund, seda vähem survet saab terapeut avaldada liigestele ja neid ümbritsevatele pehmetele kudedele hindamise ajal. Vaatamata sellele, et patsiendi täielik hindamine ei ole võimalik akuutse etapi alguses, valib terapeut siiski hindamismeetodid, mis annavad nimetatud ajaperioodil parimat informatsiooni minimaalse survega. Kui patsient kaitseb või toetab hindamise ajal vigastatud piirkonda, siis ebamugavustunne või liigutusega seotud valu ning hirm viitavad tõsisele akuutsele seisundile.
8. Kas sama probleem on varem esinenud? Millist teraapiat patsient sai, kas see leevendas probleemi, kui pikk oli sümptomitevaba periood?
9. Kas valu aga ka teiste sümptomite intensiivsus, kestus ja sagedus suureneb? Kas valu on pidev, perioodiline, episoodiline (ilmneb kindlatel tegevustel) või hooajaline? Pidevat valu võib tekitada kudede keemiline ärritus, kasvaja või võimalik siseorganite häire. Valu intensiivsus võib varieeruda. Perioodilise või hooajalise valu korral peab terapeut selgitama patsiendi kehalise tegevuse või asendi, mis provotseerib sümptomeid, et seeläbi tuvastada probleemne struktuur. Perioodiline valu on tõenäoliselt mehaanilise iseloomuga ning seotud liigutuse ja ülekoormusega. Episoodiline valu on seotud spetsiifilise liigutusega. Kas valu segab ööund?
10. Milline on valu tüüp? Kuna närvivalu on terav, lõikav, kiirguv, siis peab terapeut teadma nii närvijuure sensoorset jaotust (dermatoomid) kui perifeersete närvide anatoomiat, sest see annab teavet probleemse piirkonna kohta. Luuvalu on sügav, puuriva iseloomuga ning lokaalne, vaskulaarne valu on põletav, laialivalguv, halvasti lokaliseeritav. Ka lihasvalu on sageli raske lokaliseerida, sest see on tuim, sageli vigastuse poolt ärritatud ning võib kiirguda keha teistesse piirkondadesse. Vigastatud lihase kontrahheerimine või venitamine suurendab lihasvalu. Ligamendi, liigeskapsli või limapauna valu sarnaneb lihasvaluga, ka nende venitus või kompressioon suurendab valu. Jäseme puhkeasendi korral on valu järgi raske eristada, millises nimetatud struktuuris on kahjustus.
11. Kas liigeses esineb lukustumist või ebastabiilsust? Liigese lukustumist võib tekitada näiteks meniskivigastus, mis takistab põlveliigese täielikku sirutumist aga ka lihasspasm. Ebastabiilse liigese tunnus on reflekside madaldumine või lihasnõrkus. Mittepatoloogilise seisundiga seotult esineb liigese ülemäärast liikuvusulatust hüpermobiilsuse korral.
12. Kas patsient on kogenud psühhosotsiaalset stressi? Psühholoogilised stressifaktorid, mis kuuluvad kollaste lippude leidude alla, mõjutavad nii füsioterapeutilist hindamist kui teraapia kulgu. Perekondlikud, töö või rahaga seotud stressifaktorid võimendavad valu.
13. Kas patsiendil on kroonilisi haigusi või ebatervislikke harjumusi, mis mõjutavad haiguse kulgu ja teraapiat?
14. Kas patsiendile on teostatud kliiniline uuring (röntgen, magnetresonantsuuring)?
15. Kas patsiendile on määratud ravimid, kui jah, siis milliseks perioodiks?
16. Kas patsienti on varasemalt ravitud operatiivselt?

Anamneesi võtmisel tuleb patsienti kuulata, sest tema ütleb, mis on valesti. Kogemustega terapeut peab suutma püstitada esialgse diagnoosi ainuüksi anamneesi põhjal. Patsiendi vaatlus ning hindamise järgmised etapid võimaldavad esialgset diagnoosi kas kinnitada, muuta või ümber lükata. Patsiendi edasine vaatlus ning valitavad funktsionaalsed testid on seotud anamneesi leidudega.