10.7. Spetsiifilised testid

Spetsiifilised testid õlaliigese piirkonna hindamiseks teostatakse selleks, et kinnitada eelnev leid või panna esialgne diagnoos. Sõltuvalt patsiendi anamneesist, on teatud testide sooritamine vajalik, teisi teste võib teostada patoloogia kinnitamiseks või välistamiseks. Nii nagu kõigi passiivsete testide puhul, on patoloogia korral tulemus tõenäoliselt positiivne, kui patsiendi lihased on lõdvestunud ning ta on toetatud testiasendis.
 

Tabel 7. Peamised õlaliigese piirkonna spetsiifilised testid.

Eesmine ebastabiilsus	Koormuse ja nihke test Crank apprehension test
Tagumine ebastabiilsus	Koormuse ja nihke test Tagumine apprehension test Norwood test
Mitmesuunaline ebastabiilsus	Sulcus sign Feagan`i test
Pitsumise ehk impingement testid	Neer pitsumise test Hawkins-Kennedy pitsumise test Tagumis-sisemine pitsumise test
Liigesõõnsuse serva vigastuse testid (labral lesions)	Clunk test (Bankart) Eesmine libisemise test (Bankart SLAP) O`Brien aktiivne kompressioontest (SLAP) Õlavarre kakspealihase pingetest (SLAP)
Abaluu stabiilsuse testid	Abaluu lateraalne libisemise test Kätekõverdused seinal/põrandal Abaluu retraktsioonitest
Lihase ja kõõluspatoloogia hindamise testid	Õlavarre kakspealihase patoloogia hindamine: Speed ja  Yergason testid Harjaülise lihase patoloogia hindamine: Empty can test Abaluualuse lihase patoloogia hindamine: Lift-off test Abaluualuse lihase patoloogia hindamine õlaliigese siserotatsiooni alusel ning harjaaluse lihase hindamine õlaliigese välisrotatsiooni alusel Lag ja „spring back“ testid Trapetslihase nõrkuse hindamine Eesmise saaglihase nõrkuse hindamine Suure ja väikese rinnalihase ületoonuse hindamine
Neuroloogilised testid	Ülajäseme pingetestid
Rindkereava sündroom	Roos test

Koormuse ja nihke test

Koormuse ja nihke test hindab õlaliigese mittetraumaatilist ebastabiilsust.

Koormuse ja nihke test (Load and Shift test) on mõeldud õlaliigese mittetraumaatilise ebastabiilsuse hindamiseks. Patsient istub toolil ilma selga toetamata, tema käed toetuvad reitele. Et testitulemus oleks korrektne, peab patsient istuma sirutatud ülakehaga, õlaliigest ümbritsevad lihased peavad olema võimalikult lõdvestatud. Patsiendi pea eesasendi, õlavöötme anterioorse asendi ning liigse lülisamba rinnaosa küfoosi korral nihkub õlavarreluupea liigesõõnsuses anterioorsele nii, et õlanukialune ruum  väheneb.

Terapeut seisab või istub patsiendi taga, tema üks käsi stabiliseerib patsiendi rangluu ja abaluu, teise käega haarab terapeut patsiendi õlavarreluust nii, et pöial on õlavarreluupeal posterioorselt ning sõrmed õlavarreluupeal anterioorselt. Palpeerides kõikide sõrmedega õlavarreluupea, tuvastab terapeut õlavarreluupea asendi liigesõõnsuses (joonis 14). Kui terapeudi sõrmed vajuvad õlavarreluupea etteliikumisega liigespilu vahele, kuid pöial ei vaju, siis asetseb õlavarreluu liigesõõnsuses anterioorselt, mis on abaluude mõõduka protraktsiooni korral normaalne. Patsiendi õlaliigese anterioorse või posterioorse ebastabiilsuse korral võib terapeudi sõrmede asetus tekitada valu.

Et tagada õlavarreluupea tsentraalne asend, lükatakse õlavarreluupea valdavalt posterioorsele, kuid võib esineda ka vajadus lükata anterioorsele. Kirjeldatud õlavarreluupea tsentraalse asendi leidmine tähistab testis „koormuse“ osa. Õlavarrelupea tsentraalse asendi tuvastamise järgselt nihutab terapeut patsiendi õlavarreluupea anterioorsele (anterioorne ebastabiilsus) ja posterioorsele (posterioorne ebastabiilsus), täheldades nihkumise ulatuse või kudede lõppliikuvuse. Kirjeldatud õlavarreluupea nihutamine tähistab testis „nihke“ osa.

Testitulemus on vale-negatiivne kui õlavarreluupea ei asetse tsentraalselt ning posterioorsele nihkumine on suurem kui anterioorsele. Vajalik on võrdlus kontralateraalse õlaliigesega, tähelepanu tuleb pöörata ka sümptomite esinemisele. Õlavarreluupea nihkumine vähem kui 25% õlavarreluupea diameetrist on normaalne. Kuni 50% nihkumist koos õlavarreluupea libisemisega üle liigesõõnuse serva ning asendi spontaanse taastumisega, klassifitseerub õlaliigese I astme ebastabiilsuseks. II astme ebastabiilsus esineb kui õlavarreluupea nihkub rohkem kui 50%, ületab liigesõõnsuse serva, kuid asend taastub spontaanselt. Hüpermobiilse õlaliigese nihkumine on võimalik II astme alusel kõikides liigutussuundades. III astme ebastabiilsuse korral ületab õlavarreluupea liigesõõnsuse serva ning õlavarreluupea algasend ei taastu spontaanselt.

Joonis 14. Koormuse ja nihke test.

Tagumine apprehension test

Tagumine apprehension test hindab õlaliigese tagumist ebastabiilsust aga ka õlavarreluupea dislokatsiooni.

Tagumine apprehension test (Posterior Apprehension Test) hindab õlaliigese tagumist ebastabiilsust aga ka õlavarreluupea dislokatsiooni.  Terapeut sooritab patsiendi õlaliigese  fleksiooni kuni 90° (joonis 15A). Istumisasendi korral stabiliseerib terapeut oma teise käega patsiendi abaluu (joonis 15B). Terapeut avaldab patsiendi õlavarreluule pikiteljelist survet, surudes tema küünarnukile. Pikiteljelist survet avaldades, teostab terapeut patsiendi õlaliigese horisontaaladduktsiooni ja siserotatsiooni. Test on positiivne kui patsiendil on hirm testi sooritamise ees, ta reageerib testile valugrimassiga, patsient takistab testliigutuse jätkamist või võimenduvad sümptomid.

Testi peab sooritama ka õlaliiges 90° abduktsioonis. Terapeut palpeerib ühe käega patsiendi õlavarreluupea, samal ajal lükkab teine käsi õlavarreluud posterioorsele. Nihkumine kuni 50% õlavarreluupea diameetrist või vähem on normaalne, üle 50% nihkumine viitab õlaliigese posterioorsele ebastabiilsusele. Õlavarreluupea nihkumisel üle liigesõõnsuse serva võib kuulda liigesplõksatust.

Joonis 15. Tagumine apprehension test. A – patsient seliliasendis; B – patsient istub.

Neer pitsumise test

Neer pitsumise test võimaldab tuvastada harjaülise  lihase või õlavarre kakspealihase ülekoormusvigastuse.

Patsient istub, terapeut teostab passiivselt patsiendi õlaliigese maksimaalse fleksiooni ning siserotatsiooni (joonis 16). Passiivselt tõstetud ülajäse surub õlavarreluu suure köpruse õlanuki eesmis-alumise serva vastu. Kui patsient reageerib liigutusele valuga, on test positiivne. Test viitab harjaülise lihase, aga ka õlavarre kakspealihase kõõluse ülekoormusvigastusele.

 

 

Joonis 16. Neer pitsumise test.

Hawkins-kennedy pitsumise test

Hawkins-Kennedy pitsumise testi võib teostada positiivse Neer pitsumise testi kinnitamiseks.

Patsient seisab, terapeut teostab passiivselt patsiendi õlaliigese fleksiooni 90° ning jõuliselt siserotatsiooni (joonis 17). Liigutus surub harjaülise lihase kõõluse vastu coracoacromiaalligamendi eesmist pinda ja kaarnajätket. Valu testi ajal viitab harjaülise lihase kõõluse tendinopaatiale.

 

 

Joonis 17. Hawkins-Kennedy pitsumise test.

Õlaliigese õõnsuse serva rebendi hindamine

Tüüpilised liigesõõnsuse serva vigastused on Bankart ja SLAP vigastus.

Õlaliigese õõnsuse serva (labrumi) rebendeid esineb viskealade sportlastel. Labrumil on oluline osa õlaliigese stabiliseerimisel. Kuna noortel on labrumi tõmbetugevus väiksem kui liigeskapsli tõmbetugevus, siis on õlaliigesele mõjuvate anterioorsete jõudude tõttu labrumi vigastuse risk suurem. Labrumi vigastus võib olla nii Bankart vigastus, mille korral esineb rebend labrumi eesmis-alumises osas, kui SLAP vigastus (superior labrum, anterior-posterior), mille korral esineb labrumi ülemise, eesmis-tagumise osa vigastus. Nimetatud vigastuste korral on tavaline ebastabiilsuse ringkontseptsioon, kus liigese vigastus ühes piirkonnas tekitab vigastuse teises piirkonnas. Bankarti vigastus ehk traumaatiline anterioorne õlaliigese luksatsioon tekitab õlaliigese anterioorse ebastabiilsuse. Vigastus tekib sageli viskekiiruse vähendamise  aga ka õlavarre kakspealihasele koormavalt mõjuva traktsioonsuunalise venituse hetkel. Kui vigastus mõjutab ka õlavarre kakspealihast, siis on tõenäoline õlaliigese ja ülemise glenohumeraalligamendi ebastabiilsus.

Clunk test

Clunk test hindab õlaliigese õõnsuse serva võimalikku rebendit.

Clunk test hindab õlaliigese õõnsuse serva võimalikku vigastust. Patsient on seliliasendis. Terapeut asetab rusikas käe patsiendi õlavarreluupea alla posterioorselt, teise käega fikseerib patsiendi ülajäseme küünarliigese piirkonnas. Terapeut sooritab patsiendi õlaliigeses täieliku abduktsiooni, viies patsiendi käe pea kohale. Õlavarreluupea all oleva käega lükkab terapeut patsiendi õlavarreluu anterioorsele, samal ajal teostab teine käsi õlaliigese välisrotatsiooni. Testi ajal kuuldav plõksatus viitab liigesõõnsuse serva rebendile. Kui patsiendil esineb ka õlaliigese eesmine ebastabiilsus, siis võib tal testi sooritamise ees olla hirm.

Joonis 18. Clunk test.

Abaluu stabiilsuse hindamine

Et õlaliigest ümbritsevad lihased saaksid koordineeritult aktiveeruda, peavad abaluud ümbritsevad lihased tagama õlaliigese liigutuste sooritamiseks stabiilse aluse. Abaluu stabiilsuse hindamisel (tabel 8) peab terapeut jälgima nii abaluu liikumismustreid kui abaluu düskineesiat.
 

Tabel 8. Abaluu ebastabiilsuse põhjused.

Ülemäärane abaluude protraktsioon	Pinges m pectoralis minor Nõrk/pikenenud trapetslihase alumine osa Nõrk/pikenenud m serratus anterior
Ülemäärane abaluude retraktsioon	Nõrk trapetslihase ülemine osa
Vähenenud abaluude stabilisatsioon	Varane/ülemäärane protraktsioon Varane/ülemäärane abaluu lateraalfleksioon Varane/ülemäärane abaluu elevatsioon Pinges õlaliigese välisrotaatorlihased Tekitab sekundaarselt õlaliigese pitsumissündroomi

Kätekõverdused seinal/põrandal

Kätekõverdused seinal või põrandal võimaldavad hinnata abaluude stabiilsust.

Abaluude stabiilsuse hindamiseks toetab patsient küünarliigestest sirutatud kätega vastu seina nii, et labakäed on teineteisest eemal õlgade laiuselt (joonis 19A). Patsiendil palutakse sooritada vastu seina kätekõverdused 15-20 korda. Terapeut jälgib patsiendi abaluude ning ülakeha funktsionaalsust. Abaluid ümbritsevate lihaste nõrkus või abaluude eendumine ilmneb juba 5-10 kõverduse juures. Tugevatel ja noorematel patsientidel võivad abaluude düsfunktsioonid ilmneda põrandal kätekõverdusi tehes, sageli juba väiksemate korduste juures (joonis 19B).

Nooremate ning kehaliselt aktiivsemate inimeste abaluude stabiilsuse hindamiseks on võimalik teostada ülajäsemete stabiilsuse test suletud kineetilises ahelas (joonis 19C), kus kaks tähist, eraldatuna teineteisest 91 cm kaugusel, märgitakse põrandale. Patsient toetab ülajäsemed kummalegi tähisele. Terapeudi märguande peale „läks“, viib patsient ühe labakäe teise peale, naaseb algasendisse ning teostab teise käega sama. Tegevust korratakse 15 sekundit. Terapeut loendab vastaskäe puudutuste arvu ettenähtud aja jooksul. Testi sooritatakse kolm korda ning arvesse võetakse tulemuste keskmine.

Joonis 19. Kätekõverdused. A – seinal; B – põrandal; C – vastaskäe puudutamisega.

Harjaülise lihase test

Harjaülise lihase test võimaldab tuvastada harjaülise lihase või selle kõõluse rebendi, aga ka subskapulaarnärvi neuropaatia.

Positiivne harjaülise lihase test viitab harjaülise lihase või selle kõõluse rebendile, aga ka subskapulaarnärvi neuropaatiale. Harjaülise lihase testi (Empty can test) ajal patsient seisab, tema õlaliigesed on abdutseeritud 90° ning neutraalasendis (ei ole roteeritud). Terapeut avaldab bilateraalselt vastupanu õlaliigeste abduktsioonsuunal. Seejärel teostab patsient õlaliigestest siserotatsiooni ning toob ülajäsemed horisontaaltasandil ette kuni 30° abaluu tasandini nii, et pöidlad on suunatud põrandale (joonis 20). Taas avaldab terapeut vastupanu patsiendi küünarvarre piirkonnas õlaliigese abduktsioonsuunal. Valu või lihasnõrkus viitab positiivsele testi tulemusele. 

Joonis 20. Harjaülise lihase test.

Roos test

Roos test võimaldab tuvastada rindkereava sündroomi.

Roos Test, tuntud ka kui õlaliigese abduktsioon ja välisrotatsioontest (abduction and external rotation-AER test), „käed üleval“ test, aga ka tõstetud ülajäseme stress test (elevated arm stress test-EAST), võimaldab tuvastada rindkereava sündroomi. Patsient seisab, tema ülajäsemed on õlaliigestest abdutseeritud 90° ja välja roteeritud ning küünarliigestest painutatud 90°. Ülajäsemed on keha keskteljest vähesel määral taga. Patsient painutab ja sirutab aeglaselt sõrmed kolme minuti jooksul. Kui patsient ei ole võimeline säilitama testi algasendit, tunnetab isheemilist valu, käte raskus- või nõrkustunnet või paresteesiat kolme minuti jooksul, siis viidab positiivne test haaratud ülajäseme kehapoole rindkereava sündroomile. 

Joonis 21. Roos test.