E-õpik: Füsioterapeutiline hindamine
10.4. Passiivsed liigutused
Jäigana tunduv liigeskapsli kontraktuur ilmneb liigeliikuvuse hindamise varasemas etapis võrreldes lihaskontraktuuriga.
Kui õlaliigese aktiivsed liikuvused on piiratud, tuleb teostada õlaliigese passiivse liikuvuse hindamine kõikides liikuvussuundades. Passiivse liigutuse hindamise eesmärk on selgitada liigese lõppliikuvuse ulatus ning täheldada vastavad kontraktuurid erinevates liikuvussuundades. Liigeskapsli pinge ehk kontraktuur erineb lihaskontraktuurist selle venituse lõppfaasis. Liigeskapsli kontraktuuri on tavaliselt võimalik tuvastada liigesliikuvuse varasemas faasis võrreldes lihaskontraktuuriga. Kui terapeut pole kindel, millise struktuuri kontraktuur esineb, võib paluda patsiendil aktiveerida mõne sekundi jooksul lihase passiivsele liigutusele vastupidises suunas, 10-20% maksimaalsest tahtelisest kontraktsioonijõust ning lõdvestada lihase. Koheselt, kui patsient on lõdvestanud lihase, teostab terapeut liigese passiivse liigutuse eesmärgiga suurendada õlaliigese liikuvusulatust. Kui liikuvusulatus suureneb, on tegemist lihaskontraktuuriga, mitte liigeskapsli kontraktuuriga.
Tabel 4. Õlaliigese passiivsed liigutused ja nende normaalne lõppliikuvus.
|
Fleksioon (kudede venitus) (joonis 11A) Ekstensioon (kudede venitus) (joonis 11B) Abduktsioon (luu vastu luud või kudede venitus) (joonis 11C) Adduktsioon (kudede aproksimatsioon ehk lähendamine) (joonis 11D) Välisrotatsioon (kudede venitus) (joonis 11E) Siserotatsioon (kudede venitus) (joonis 11F) Horisontaalabduktsioon (kudede venitus) (joonis 11G) Horisontaaladduktsioon (kudede venitus või aproksimatsioon) (joonis 11H) |
Joonis 11. Õlaliigese passiivsed liigutused. A – fleksioon; B – ekstensioon; C – abduktsioon; D – adduktsioon; E – välisrotatsioon; F – siserotatsioon; G – horisontaalabduktsioon; H – horisontaaladduktsioon.
Õlaliigese kapsli tagumise osa kontraktuuri saab hinnata patsiendi küliliasendis. Patsiendi alajäsemed on puusa- ja põlveliigestest painutatud, lülisammas on neutraalasendis ning ta on võimalikult lähedal teraapialauale. Terapeut seisab patsiendi ees ning toetab hinnatavat ülajäset küünarliigese piirkonnas, õlaliiges on abdutseeritud 90°. Teise käega stabiliseerib terapeut patsiendi abaluu lateraalse serva retraktsioonasendisse (joonis 12A). Kui abaluu asend on fikseeritud, teostab terapeut ettevaatlikult õlaliigese horisontaaladduktsiooni kuni liigutuse peatumiseni, abaluu kaasaliikumise või õlavarreluu rotatsiooni tekkeni. Nurk vertikaaltelje ning õlavarre vahel näitab passiivse horisontaaladduktsiooni ulatust. Õlaliigese kapsli tagumise osa kontraktuur on ilmne kui patoloogilise ülajäseme passiivne liikuvus on väiksem võrreldes teise õlaliigse sama liikuvusega ning liigutusel on tunda tugevat kapsulaarset pinget. Õlaliigese kapsli tagumise osa kontraktuur korreleerub õlaliigese siserotatsioonliikuvuse piiratusega.
