10.3. Aktiivsed liigutused

Õlaliigese liikuvuse hindamisel on oluline eristada skapulaarne liigutus glenohumeraalliigese liigutusest, sest sageli kompenseerib skapulaarne liigutus piiratud glenohumeraalliigutust ning tekitab skapulaarset kontrolli tagavate lihaste nõrkuse ja pikenemise. Oluline on teada lihaste paare, mis toimivad õlavöötme kompleksis tervikuna ning tagavad kogu õlavöötme piirkonna lihaste jõu ja vastupidavuse. Väga oluline on koormusega või kiiresti teostatud õlaliigese liigutustel aktiveerida vastastoimelised lihased, et agonistlihased, mille töörežiim on kontsentriline ja antagonistlihased, mille töörežiim on ekstsentriline, toimiksid kontrollitult koostöös (ingl coactivation, cocontraction) ning võimaldaksid sooritada sujuva liigutuse. Lisaks on oluline, et lihaste kokontraktsioon tagaks stabiilse liigeskontrolli. Tabelis 1 on toodud lihaspaarid, mis toimivad õlaliigese erinevates funktsioonides.
 

Tabel 1. Õlaliigese funktsioonides toimivad lihaspaarid.

Liigutus	Agonist/stabiliseerija	Antagonist/stabiliseerija
abaluu protraktsioon (ette tõmbamine)	m serratus anterior* m pectoralis major et minor**	m trapezius m rhomboideus
abaluu retraktsioon (tahatõmbamine)	m trapezius m rhomboideus	m serratus anterior* m pectoralis major  et  minor**
abaluu elevatsioon (tõstmine)	m trapezius pars descendens** m levator scapulae**	m serratus anterior* m trapezius pars ascendens*
abaluu depressioon (langetamine)	m serratus anterior* m trapezius pars ascendens*	m trapezius pars descendens** m levator scapulae**
abaluu välisrotatsioon (abaluu alumise nurga üles pöördumine)	m trapezius pars descendens et ascendens m serratus anterior*	m levator scapulae** m rhomboideus m pectoralis minor**
abaluu siserotatsioon (abaluu alumise nurga alla pöördumine)	m levator scapulae** m rhomboideus m pectoralis minor*	m trapezius pars descendens ** et pars ascendens m serratus anterior*
abaluu stabilisatsioon	m trapezius pars descendens** m trapezius pars ascendens* m rhomboideus	m serratus anterior*
õlaliigese abduktsioon	m deltoideus	m supraspinatus
õlaliigese siserotatsioon	m subscapularis** m pectoralis major** m latissimus dorsi m deltoideus pars anterior	m infraspinatus* m teres minor m deltoideus pars posterior
õlaiigese välisrotatsioon	m infraspinatus m teres minor m deltoideus pars posterior	m subscapularis** m pectoralis major** m latissimus dorsi m deltoideus pars anterior

*lihastel on eelsoodumus nõrkuseks; **lihastel on eelsoodumus ületoonuseks
 

Tabel 2. Õlaliigese keskmised, aktiivsed liikuvusulatused.

Õlaliigese fleksioon	160-180°
Õlaliigese ekstensioon	50-60°
Õlaliigese abduktsioon	170-180°
Õlaliigese adduktsioon	50-75°
Õlaliigese välisrotatsioon	80-90°
Õlaliigese siserotatsioon	60-100°
Horisontaaladduktsioon- abduktsioon	130°
Tsikumduktsioon (ingl  circumducion– koonusliikumine)	200°

Õlaliigese fleksioon

Õlaliigese normaalne fleksioonliikuvus on 160-180°.

Normaalne õlaliigese fleksioonliikuvus on 160-180°. Õlaliiges on fleksioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui ülajäse on kehatüve kõrval (joonis 2A).

Seismisasendis lihtgoniomeetriga õlaliigese fleksiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht õlavarreluupeale, umbes 2,5 cm õlanukist lateraalsele, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse piki õlavarreluu kesktelge suunaga küünarliigesele. Patsiendil palutakse pöörata küünarvars keskasendisse nii, et liigutuse ajal suundub pöial ees üles ning teostada õlaliigese fleksioon kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar paralleelselt kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese fleksioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes õlavarreluu keskel (joonis 2B).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese fleksiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt õlavarreluule (joonis 2C).

Joonis 2. Õlaliigese fleksioon. A – algasend; B – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; C – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Õlaliigese ekstensioon

Õlaliigese normaalne ekstensioonliikuvus on 50-60°.

Normaalne õlaliigese ekstensioonliikuvus on 50-60°. Õlaliiges on ekstensioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui ülajäse on kehatüve kõrval (joonis 2A).

Seismisasendis lihtgoniomeetriga õlaliigese ekstensiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht õlavarreluupea keskele, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse piki õlavarreluu kesktelge suunaga lateraalsele epikondülile. Patsiendil palutakse pöörata küünarvars keskasendisse nii, et liigutuse ajal suundub viies sõrm ees üles ning teostada õlaliigese ekstensioon kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar paralleelselt kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese ekstensioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes õlavarreluu keskel (joonis 3B).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese ekstensiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt õlavarreluule (joonis 3C).

Joonis 3. Õlaliigese ekstensioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Õlaliigese abduktsioon

Õlaliigese normaalne abduktsioonliikuvus on 170-180°.

Normaalne õlaliigese abduktsioonliikuvus on 170-180°. Õlaliiges on abduktsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui ülajäse on kehatüve kõrval (joonis 2A).

Seismisasendis lihtgoniomeetriga õlaliigese abduktsiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht lateraalselt õlanuki alla, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse piki õlavarreluu kesktelge. Patsiendil palutakse pöörata küünarvars supinatsioonasendisse nii, et liigutuse ajal suundub pöial ees üles ning teostada õlaliigese abduktsioon kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar paralleelselt kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese abduktsioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes õlavarreluu keskel (joonis 4A).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese abduktsiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt õlavarreluule (joonis 4B).

Joonis 4. Õlaliigese abduktsioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Õlaliigese adduktsioon

Õlaliigese normaalne adduktsioonliikuvus on 50-75°.

Normaalne õlaliigese adduktsioonliikuvus on 50-75°. Õlaliiges on adduktsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui ülajäse on kehatüve kõrval (joonis 2A).

Seismisasendis, patsiendi ülakeha ettekallutatud, lihtgoniomeetriga õlaliigese adduktsiooni mõõtmisel asetatakse goniomeetri keskkoht anterioorselt õlavarreluupea keskele, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse piki õlavarreluu kesktelge.

Patsiendil palutakse pöörata küünarvars pronatsioonasendisse nii, et liigutuse ajal suundub pöial ees üles ning teostada õlaliigese adduktsioon kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar paralleelselt kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese adduktsioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes õlavarreluu keskel (joonis 5A).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese adduktsiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt õlavarreluule (joonis 5B).

Joonis 5. Õlaliigese adduktsioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Õlaliigese välisrotatsioon

Õlaliigese normaalne välisrotatsioonliikuvus on 80-90°.

Normaalne õlaliigese välisrotatsioonliikuvus on 80-90°. Õlaliigese välisrotatsiooni saab mõõta patsient selili- või kõhuliasendis, aga ka istudes või seistes. Alljärgnevalt kirjeldatakse õlaliigese välisrotatsioonliikuvuse mõõtmist patsiendi seliliasendis.

Õlaliiges on välisrotatsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui õlaliigeses on 90º abduktsioonasend, küünarliigeses 90º fleksioonasend ning küünarvars on supinatsioonasendis (labakäe selg liigutussuunas) (joonis 6A). Goniomeetri keskkoht asetatakse küünarnukile, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse paralleelselt küünarvarreluu keskele suunaga küünarvarreluu tikkeljätkele. Patsiendil palutakse teostada õlaliigese välisrotatsioon nii, et küünarvars liigub teraapialaua suunas kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar risti kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese välisrotatsioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes küünarvarreluu keskel (joonis 6B).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese välisrotatsiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt küünarvarreluule (joonis 6C).

Joonis 6. Õlaliigese välisrotatsioon. A – algasend; B – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; C – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Õlaliigese siserotatsioon

Õlaliigese normaalne siserotatsioonliikuvus on 60-100°.

Normaalne õlaliigese siserotatsioonliikuvus on 60-100°. Õlaliigese siserotatsiooni saab mõõta patsient selili- või kõhuliasendis, aga ka istudes või seistes. Alljärgnevalt kirjeldatakse õlaliigese siserotatsioonliikuvuse mõõtmist patsiendi seliliasendis.

Õlaliiges on siserotatsioonliikuvuse mõõtmisel algasendis kui õlaliigeses on 90º abduktsioonasend, küünarliigeses 90º fleksioonasend ning küünarvars on keskasendis (peopesa liigutussuunas) (joonis 6A). Goniomeetri keskkoht asetatakse küünarnukile, goniomeetri statsionaarne ja liikuv haar asetatakse paralleelselt küünarvarreluu keskele suunaga küünarvarreluu tikkeljätkele. Patsiendil palutakse teostada õlaliigese siserotatsioon nii, et küünarvars liigub teraapialaua suunas kuni valu taluvuseni või kompensatoorsete liigutuste tekkimiseni. Liikuvusulatuse mõõtmisel jääb goniomeetri statsionaarne haar risti kehatüvega, liikuv haar liigub patsiendi aktiivse õlaliigese siserotatsioonsoorituse ajal kaasa, asetsedes küünarvarreluu keskel (joonis 7A).

Gravitatsioonigoniomeetriga õlaliigese siserotatsiooni mõõtmisel, asetatakse mõõtmisvahend distaalselt küünarvarreluule (joonis 7B).

Joonis 7. Õlaliigese siserotatsioon. A – lõppasend lihtgoniomeetriga mõõtes; B – lõppasend gravitatsioonigoniomeetriga mõõtes.

Valukaar

Valukaar väljendub õlaliigese abduktsioonil 60-120° liikuvuse ulatuses.

Kui patsient kurdab valu ülajäseme tõstmisel, siis peab hindama õlaliigesega seotud valukaare sündroomi, mis esineb tavaliselt subakromiaalse bursiidi (õlanukialuse limapaunapõletiku) või rotaatormanseti lihaste tendinopaatia tõttu. Valu ülajäseme tõstmisel tekib seetõttu, et põletikulised või tundlikud koed pitsuvad õlanuki või coracoacromiaalligamendi alla.

Valukaar ehk valu või ebamugavustunne väljendub õlaliigese abduktsioonil 60-120° liikuvuse ulatuses. Just sellel ulatusel on pehmete kudede pitsumine suurim, sest õlavarreluu ja õlanuki vaheline ruum on väike. Tavaliselt on õlaliigese abduktsioonliikuvusulatus 0-60° ning 120-180° valutu.

Sageli on valu suurem aktiivselt gravitatsiooni vastu ülajäset tõstes kui langetades, passiivselt liigutust sooritades on valu minimaalne või puudub. Kui õlaliigese aktiivsel abduktsioonil esinev valu on tõsine, siis aktiveerib patsient trapetslihase ülemise osa ja abaluu tõsturlihase, et kompensatoorselt tõsta ülajäse õlaliigese fleksioonliigutusega.

Õlaliigese pitsumissündroomiga (ingl impingement syndrome) patsientidel esineb valu tavaliselt liigese eesmises piirkonnas. Valukaar võib esineda ka õlaliigese aktiivse fleksiooni teostamise ajal, kuid siis võib valu olla vähene või mõõdukas. Positiivse valukaare sündroomi võivad anda ka õlanukialuse (ingl subacromial), kaarnajätkealuse (ingl subcoracoid) ja abaluualuse (ingl subscapular) limapauna põletik või  liigeskapsli patoloogia.

Skapulohumeraalne rütm

Skapulohumeraalne rütm on normaalne kui õlaliigese abduktsioon toimub vabalt 120° ulatuses gleonohumeraalliigeses ning 60° ulatuses skapulotorakaalliigeses.

Õlaliigese aktiivse abduktsiooni hindamisel peab terapeut jälgima ka skapulohumeraalset rütmi, sest õlaliigese korrektne abduktsioon saab toimuda vaid siis, kui liigutus on vaba 120° ulatuses glenohumeraalliigeses ning 60° ulatuses skapulotorakaalliigeses (abaluu-rindkereliiges). Oluline on teada, et õlaliigese abduktsioonil peavad skapulohumeraalses rütmis toimima koostöös nii õlavarreluu, abaluu kui rangluu (tabel 3). Skapulohumeraalset rütmi jälgib terapeut nii patsiendi eest- kui tagantvaates. Skapulohumeraalse rütmi häire põhjus on tavaliselt õlaliigese ebastabiilsus, mille tingib kas abaluu või õlaliigese stabilisaatorlihaste ebakorrektne dünaamiline funktsioon (joonis 8), mis omakorda on seotud õlaliigese ebakorrektse artrokinemaatikaga. Terapeut peab hindama õlaliigese passiivsed liikuvused või teostama liigeselastsuse testid, et tuvastada hüpomobiilsed struktuurid, mis tingivad õlavöötme kompleksi ebanormaalsed liigutused ehk skapulohumeraalse rütmi häire.
 

Tabel 3. Skapulohumeraalne rütm.

Faas 1	õlavarreluu abaluu rangluu	30° abduktsioon minimaalne liigutus (stabilisatsiooni faas) 0-5° elevatsioon
Faas 2	õlavarreluu abaluu rangluu	40° abduktsioon 20° rotatsioon, minimaalne protraktsioon või elevatsioon 15° elevatsioon
Faas 3	õlavarreluu abaluu rangluu	60° abduktsioon, 90° välisrotatsioon 30° rotatsioon 30-50° rotatsiooon taha; kuni 15° elevatsioon

Kui õlaliigese abduktsiooni ajal ei toimu rangluu rotatsiooni või elevatsiooni, on õlaliigese abduktsioon võimalik kuni 120°. Õlaliigese kontraktuuri korral on abduktsioonliikuvus võimalik vaid 60° ulatuses, mis toimub täielikult skapulotorakaalliigeses. Kui abduktsioonliikuvuse ajal ei toimu õlavarreluu välisrotatsiooni, on liigutus võimalik kuni 120°, millest 60° toimub õlaliigeses ja 60° skapulotorakaalliigeses. Normaalse õlaliigese abduktsiooni lõppliikuvuse korral on kontaktis õlavarreluu kirurgiline kael ning õlanukk. Vastupidine skapulohumeraalne rütm tähendab, et abaluu liigub abduktsiooni ajal rohkem kui õlavarreluu ning seda esineb tavaliselt külmunud õlaliigese sündroomi korral. Sujuva ning koordineeritud õlaliigese abduktsioonliigutuse asemel tõstab patsient üles terve õlavöötme kompleksi.

Joonis 8. Skapulohumeraalse rütmi häire.

Abaluude lähendamine ja eemaldamine

Abaluude funktsionaalne hindamine on oluline õlavöötme düsfunktsiooni põhjuste analüüsil.

Lisaks õlaliigese aktiivsetele liikuvustele, tuleb hinnata ka patsiendi abaluude lähendamis- ja eemaldamisliigutused. Abaluude lähendamise (ingl retraction) hindamiseks palutakse patsiendil lähendada abaluud lülisambale nii, et abaluude mediaalsed servad jäävad paralleelselt lülisambaga (joonis 9A). Normaalsel juhul suudab patsient abaluud lähendada ilma trapetslihase ülemise osa liigse aktivatsioonita.

Abaluude eemaldamise (ingl protraction) hindamiseks palutakse patsiendil viia õlavööde anterioorsele, nii et abaluud eemalduvad lülisambast (joonis 9B). Kuna abaluude alumised servad liiguvad rohkem lateraalsele kui ülemised servad, siis toimub liigutuse ajal abaluude alumiste servade lateraalfleksioon. Plõksatus abaluude lähendamise ja eemaldamise ajal viitab abaluu ja abaluualuste roiete vähesele ruumile ning kudede hõõrdumisele.

Joonis 9. A – abaluude lähendamine; B – abaluude eemaldamine.

Apley haardetest

Apley haardetest hindab õlaliigese kombineeritud funktsionaalsust mõlema labakäe viimisel seljale.

Apley haardetest (Apley scratch test) hindab õlaliigese kombineeritud funktsionaalsust mõlema labakäe viimisel seljale (joonis 10A). Kui patsient kurdab valu õlaliigese kombineeritud liigutuste ajal näiteks juukseid kammides, kampsunit üle pea selga pannes või ära võttes, jope lukku kinni tõmmates või pükste tagataskust rahakotti võttes, siis võib teostada Apley haardetesti, mille ajal saab kombineerituna hinnata õlaliigese ekstensiooni ja siserotatsiooni koos adduktsiooniga ning fleksiooni ja välisrotatsiooni koos abduktsiooniga. Kuna mitmed õlaliigese liigutused teostatakse samal ajal, siis on vaja liikuvuspiiratuse korral tuvastada, millised liigutused on piiratud (joonis 10B). Sageli on domineeriva ülajäseme hinnatav funktsionaalne liikuvus rohkem piiratud kui mittedomineeriva ülajäseme funktsionaalne liikuvus.

Joonis 10. Apley haarde test. A – negatiivne; B – positiivne.