Võimed

Võtame näiteks 2 last, kes mõlemad on pähe õppinud ühe luuletuse. Kui me hindamisel keskendume ainult sellele, et mõlemal on see luuletus peas, siis saame teha järelduse, et nende laste oskused on võrdsed - mõlemal on luuletus peas. Nüüd, kui tahame neile mõnda uut luuletust õpetada, siis kas selle olemasoleva teabe valgel saame ennustada, kuidas kummalgi lapsel selle uue luuletuse õppimine läheb ja mis roll peaks olema õpetajal?

See, kuidas lapsed uusi oskusi-teadmisi omandavad, sõltub nende võimetest. Kui õppimine sõltub võimetest, siis peaks õpetamisel nendega arvestama. Seda saab aga teha siis, kui lapse võimeid tunda. Siit tulenebki vajadus hinnata ka laste võimeid.

Mõtle!
Mis on võimed? Ehk, kui räägime vajadusest hinnata võimeid, siis mida me peaksime hindama?

Võimed on isiku erinevate psüühiliste ja füüsiliste omaduste poolt määratletud potentsiaalid, mis võivad realiseeruda konkreetsete oskustena. Isiku psüühilised omadused tulenevad tema psüühiliste protsesside funktsioneerimisest - nt kui püsiv on tema tähelepanu, kui tõhusalt suudab kogetut mällu salvestada, kui tulemuslikult mälust vajaliku info kätte saab, millistel alustel rühmitab, kuidas teeb järeldusi jne, aga ka tema emotsioonidest ja teda motiveerivatest asjaoludest.

Kogu meie käitumine eeldab psüühiliste protsesside funktsioneerimist, kuid erinevates tegevustes kasutame oma psüühiliste protsesside erinevaid aspekte. Selle alusel on psühholoogias hakatud eristama eri tüüpi võimekusi. Nii nt eristatakse verbaalseid ja mitteverbaalseid võimeid, ruumilisi võimeid, matemaatilisi võimeid, muusikalisi ja kunstilisi võimeid jne, aga ka üldist vaimset võimekust. Nende võimete uurimiseks on psühholoogias välja töötatud spetsiaalsed testid, mis võimaldavad isiku üht või teist tüüpi võimetest ülevaate saada. Taoliste testide kasutamise õigus on psühholoogidel, kes on läbinud vastava väljaõppe. Õpetajatel reeglina ei ole oskusi ega õigust nende testide kasutamiseks.   

Mida arvad Sina? Kuidas saaksid lapse võimeid hinnata õpetajad, kui selleks otstarbeks välja töötatud teste nad enamasti kasutada ei saa?

Õpetaja pädevuseks on õpetamine ja seda saabki hindamisel ära kasutada "pikendades" oskuste hindamist ja uurides ka neid oskusi, mis lapsel on hetkel alles kujunemas.

Kuna uute oskuste omandamine sõltub lapse võimetest, siis võib eeldada, et uute oskuste kujunemist jälgides ja analüüsides saame samuti infot lapse võimete kohta. Nii saavad õpetajad läheneda lapse võimete hindamisele pisut teise nurga alt kui psühholoogid. Nad õpetavad lapsi igapäevaselt ja näevad, kuidas ühel või teisel lapsel oskused kujunevad. Pakkudes teadlikult omapoolset abi ja analüüsides selle mõju lapse oskuste kujunemisele, saavad nad tegelikult hinnata ka lapse võimeid.

Sisuliselt on võimete hindamine seotud lähima arengu tsooni ideega. Lev Võgotski (1993) on öelnud: "Tegeliku arengu tase (oskused, mis on juba omandatud) kirjeldab vaimset arengut tagasiulatuvalt, samal ajal kui lähima arengu tsoon kirjeldab arengut ettepooleulatuvalt". Õpetamise seisukohast on aga kindlasti vaja teada seda viimast, sest sekkumist planeerides peame mõtlema just ettepoole.  

Tulles tagasi näite juurde kahest lapsest, kes olid ära õppinud luuletuse, võib öelda, et oluline oleks nüüd edasi uurida, kuidas lapsed õpivad ära uue luuletuse. Võib selguda, et ühele lastest jääb see meelde juba mõne kordamise järel, aga teine võib vajada oluliselt rohkem juhendatud kordusi või veelgi spetsiifilisemat abi. Kui seda teada, saab siit järeldada, et neid lapsi ei saa edasi ühtemoodi õpetada, vaid et õpetust tuleb diferentseerida. 

back forward