MAJANDUSEST JA ETTEVÕTLUSEST ÜLDISELT

Majanduse põhimõisted

Majandus on ühiskonna ja selle liikmete olemasoluks ja arenguks vajalike toodete ja teenuste pidev taastootmise süsteem, mis hõlmab kõiki inimesi. See on igasugune majanduslik tegevus ja selle korraldamine mis tahes tasandil, so. üksikisikuna, ettevõttes, majandusharus, piirkonnas või riigis.  Majandus hõlmab ettevõtteid ja organisatsioone, mis toodavad tooteid ja/või osutavad teenuseid, nende jaotust, vahetust ja tarbimise võimalust. Järgnevalt vaatleme toot ja teenuse mõisteid.

Toode on objekt, süsteem või teenus, mis on tarbija nõudmisel tarbija kasutamiseks kättesaadavaks tehtud; see on kõik, mida saab pakkuda kodumaisele või rahvusvahelisele turule, et rahuldada kliendi soove või vajadusi. Jaemüügis nimetatakse tooteid sageli kaubaks. Tootmises ostetakse tooteid toorainena ja müüakse seejärel valmiskaubana (Kotler, 2006). Seega saab vaadelda toodet kui pakkumist, mis on tehtud turule hankimiseks, kasutamiseks, tarbimiseks või tähelepanu saamiseks.

Teenus on tarbijale tehtav teenindav töö või osutatav hüve, mida olulises osas kasutab või millest olulises osas saab kasu tarbija isiklikult (Kotler, 2006). Teenusel ei ole esemelist vormi ja ta ei saa olla kellegi omand.

Tabel 1. Toote ja teenuse võrdlus

Üldjuhul toode …	Üldjuhul teenus …
on esemeline	on immateriaalne
on ladustatav	ei ole ladustatav
läheb pärast ostu-müügi tehingut üle müüja omandisse	ei saa minna kliendi omandisse
on enne müüki demonstreeritav	On enne ostu raskesti demonstreeritav
valmistatakse ja seejärel turustatakse	Osutatakse ja turustatakse üheaegselt
valmistatakse kliendi kohaloluta	Pole osutatav ilma kliendi ja teenindaja kontaktita
kui tal ilmnevad vead, on need tekkinud tootmisprotsessis	Kui ta osutub vääraks, on see tingitud eelkõige teenindaja või kliendi hoiakutest ja käitumisest
säilitab oma vormi peale tootmisprotsessi	Formuleerub teenindussituatsioonis ja ei pruugi oma vormi säilitada

Allikas: autorite koostatud, tuginedes Kotler, 2006 ning Toote ja teenuse ohutuse seadusele.

Toodet ja teenust ei saa alati väga selgelt jaotada, kuna nii mõnigi teenus on nimetatud tootena, kuigi tegemist on teenuste paketiga. Siinkohal saab näitena tuua nt. meditsiinikeskuse poolt pakutavad terviseuuringute paketid, mida on vormistatud tootena, kuid sisaldavad erinevaid meditsiinilisi teenuseid (tervisekontroll, vereanalüüsi võtmine ja analüüsimine jne) või tele- ja internetiteenuste pakett. Samas paigaldatakse teenuste raames erinevaid tooteid, nt. hambaarsti poolt paigaldatud implantaat, restoranis lauale toodud praad jne.

Majandussubjektid on majandussüsteemis osalejad, kes jaotuvad enamasti kolmeks:

• ettevõtted, kes pakuvad tooteid ja teenuseid müügiks;
• majapidamised ehk perekonnad või inimeste kogumid, kellel on ühine (piiratud) eelarve, mille eest ostetakse ühiselt tooteid ja teenuseid; ja
• riik, mis osaleb majandusringluses nii reguleerija kui ka ostja või müüjana.

Ühiskonna majanduse areng sõltub sellest, kuidas erinevad majandussubjektid oma valikuid tehes vastavad kolmele põhiküsimusele:

• mida toota/millist teenust osutada;
• kuidas toota/teenust osutada;
• kellele toota/teenust osutada.

Joonis 1. Majandusringluse mudel

MAJANDUSSÜSTEEMID

Majandussüsteem on toodete ja teenuste tootmise, ressursside planeerimise ja jaotamise süsteem ühiskonnas (Cantor ja Schor, 1987). Omandisuhete, hüviste ümberjagamise ja suhtesüsteemi otsustusalaste erisuste alusel jagatakse majandussüsteemid naturaal-, plaani-, turu- ja segamajanduseks.

Naturaal- ehk elatusmajandus on traditsioonidel ja algelisel tootmistehnoloogial põhinev vanim ja lihtsaim majanduskorraldus. Naturaalmajanduses otsustab selle, mida, kuidas ja kellele toota, perekond (või kogukond) oma võimaluste piires. Elamiseks vajalik toodetakse ühe majapidamise (perekond, kogukond, mõis) piires ning ka tarbitakse selle majapidamise siseselt. Selle süsteemi puhul paigutatakse ressursse ümber läbi otsese vahetuse või jagamise. Mõned sajandid tagasi oli naturaalmajandus valdav majanduse organiseerimise viis. Tänapäeval on see osati nähtav arengumaades.

Plaani- ehk käsumajanduses otsustab selle, mida, kuidas ja kellele toota, riik. Riigivõim on valdavalt diktaatorlik. Plaanimajanduse kehtestamise eelduseks on elanikkonna arusaam, et nende igapäevase toimetuleku eest vastutab riiki juhtiv bürokraatlik organisatsioon oma ametnikega. Plaani koostamiseks on vaja esmalt tuvastada olemasolevad tootmisvõimsused ja võimaliku tarbijaskonna hulk ning nende territoriaalne paiknemine. Plaanimajanduse näiteks on vähesed sotsialistlikud riigid.

Turumajandus on majanduse toimimise korraldus, kus turul osalejad suhtlevad ning kujundavad toodete ja teenuste hinnad ning kogused. Turumajanduses otsustatakse see, mida, kuidas ja kellele toota või teenust osutada, turu vahendusel.

Turumajanduse kui majandussüsteemi aluseks on tootmisvahendite eraomandus ning konkurents. Turumajandus on teadaolevaist tõhusaim majandusvorm ja paljudest katsetest hoolimata pole seniajani avastatud ühtegi rakendatavat alternatiivi.

Tabel 2. Naturaal-, plaani- ja turumajanduse võrdlus

	Naturaalmajandus	Plaanimajandus	Turumajandus
Majandusotsuste mõjutaja	Perekond/hõim	Riik	Turg
Eraomandiõigus	Olemas	Üksikisikute eraomandiõigus on piiratud või puudub	Enamik ressursse kuulub eraomanikele ja üksikisikutele
Arengu kiirus	Aeglane	Mõõdukas	Kiire
Tootmise/ teenuse osutamise korraldus	Otsustatud ühiselt perekonna/ kogukonna tasandil	Tootmine toimub riiklike kohustuslike plaanide alusel.	Tootmine toimub vastavalt nõudluse ja pakkumise vahekorrale, tasakaalustatult
Tootmisvahendid ja tehnoloogiad	Algelised	Arenenud	Kiirelt arenevad
Tööjaotus	Vähearenenud	Arenenud, orienteeritud plaanide täitmisele	Kiiresti arenev seoses püüdlusega konkurentsis püsida.
Tulu jaotus	Kogukonna liikmete vahel võrdselt	Riiklik, planeeritud	Ettevõtja tasandil, riik saab rahva huvidest tehtavaid majandusotsuseid realiseerida kaudselt läbi maksuseadusele.
Hindade ja turu kujunemine	Vajaduspõhine	Tururegulatsioonide puudumine tekitab toodete ülejäägi ja defitsiidi (riiklikult kehtestatud hinnad jm).	Majandust ja majanduslikke otseseid suunab nõudluse ja pakkumise vahekord turul ja vabalt kujunev turuhind

Segamajandus ühendab endas mitme erineva majandustüübi jooni. Ressursside ja hüviste jaotuse otsustab esmajoones turg ning vähemal määral riik või traditsioonid. Kogu maailma majandus põhineb suures osas turumajandusel, kuid peaaegu alati on tooteid või teenuseid, mille nõudmist ja pakkumist reguleerib riik. Ettevõtted võivad olla nii riigi kui ka eraisikute omanduses.

Segamajanduse turumajanduslikeks tunnusteks on eraomandus ja hinnamehhanism. Plaanimajanduse tunnusteks on seevastu riiklike institutsioonide omanduses olevad ettevõtted ning teenuste tasuta või doteeritud hindadega osutamine maksutuludest saadud ressursse kasutades. Turu tegevust suunatakse seadustega ja piiratakse järelevalveorganite tegevusega ning kehtestatud korra rikkujaid karistatakse. 21. sajandil on praktiliselt kõikides riikides segamajandus, kuid turu- ja plaanimajanduse osakaal nendes varieeruvad suures ulatuses.

MAKSUSÜSTEEM JA MAKSUD

Valitsus kujundab riikliku maksusüsteemi, et tagada piisava hulga rahaliste vahendite laekumise riigieelarvesse. Kaasaegsel maksusüsteemil on kaks põhilist majanduslikku ülesannet:

• fiskaalne funktsioon ehk ühishüviste pakkumiseks vajalike ressursside kogumine eelarvesse;
• reguleeriv funktsioon, mille ülesanne on majandussubjektide käitumise mõjutamine.

Väga levinud on ka maksude jaotamine otsesteks ja kaudseteks maksudeks. Otsesed maksud on need, mida arvestatakse otse isiku sissetulekutelt, näiteks tulumaks ja sotsiaalmaks.Otsese maksu puhul tuleb ettevõttel kanda maksukoormust (nt. tulumaks, maamaks ja raskeveokimaks). Kaudsed maksud mõjutavad sissetulekut kaudselt, kuna nendega maksustatakse tarbimist, näiteks käibe-, tolli- ja aktsiisimaks. Kaudse maksu puhul tasub selle lõpptarbija ja maks liidetakse toote või teenuse hinnale.

Eesti maksusüsteem koosneb riiklikest ja kohalikest maksudest. Maks on seadusega maksumaksjale pandud rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seadusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel. Maksumaksjal on kohustus maksta seadustega ettenähtud riiklikke ja kohalikke makse. Riiklikud maksud laekuvad riigieelarvesse. Levinumad riiklikud maksud (seisuga 01.07.2024):

• tulumaks 22%
• sotsiaalmaks 33%
• maamaks – summa saadakse maa maksustamishinna korrutamisel maamaksumääraga
• hasartmängumaks 5-18% (sõltuvalt tegevusest)
• käibemaks 0 – 24%. sh.:
  • 0% teenuselt, mille tekkimise koht ei ole Eesti, rahvusvahelise laeval või õhusõidukil osutatud teenus, rahvusvahelistes vetes sõitva laeva teenindamisega otseselt seotud sadamateenus, rahvusvahelisi lende korraldatava lennuettevõtja teenindamisega seotud navigatsiooni- ja lennuväljateenus, vahendusteenus, kui vahendatakse tehingut, mille käive tekib ühendusevälises riigis, eksportimiseks ja importimiseks osutatav kaubaveoteenus jne.;
  • 5% ajakirjandusväljaanded (nii füüsilisel kandjal kui elektrooniliselt);
  • 9% raamatud ja õppekirjandus (füüsilisel kandjal kui ka elektrooniliselt), sotsiaalministri määrusega kehtestatud nimekirjas nimetatud ravimis, sanitaar- ja hügieenitoode ning puudega isiku isiklikuks tarbeks mõeldud meditsiiniseade või abivahend;
  • 24% üldine käibemaksumäär.
• tollimaks liigitatakse sõltuvalt nende arvutamise meetodist:
  • väärtuseline ehk ad valorem tollimaks arvutatakse protsendina kauba tolliväärtusest,
  • spetsiifiline tollimaks sõltub kauba kaalust või täiendavast mõõtühikust, ning
  • kombinatsioon väärtuselisest ja spetsiifilisest tollimaksust.
  • Aktsiisid (nt. kütuseaktsiis, elektriaktsiis)
• Raskeveokimaks (riiklik maks, millega maksustatakse ainult veoste vedamiseks ettenähtud raskeveokeid).

Kohalikud maksud kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalikud maksud on reklaamimaks, teede- ja tänavate sulgemise maks, mootorsõidukimaks, loomapidamismaks, lõbustusmaks, parkimistasu jne. Kohalikud maksud ja osa füüsilise isiku tulumaksust ja maamaks tervikuna laekub kohalike omavalitsuste eelarvesse.