Valgesoo linnamägi

Heiki Valk, Andres Vindi
Tartu Ülikool

Valgesoo linnamägi (õueala suurus ligi 2000 ruutmeetrit) asub Akste küla lõunapiiri lähedal Ahja jõe ürgoru kaldal ja on piiratud ürgoru suubuvate uhtorgudega. Linnust ühendas kaldaplatooga vaid kitsas mõne meetri laiune maakael, millest on risti läbi kaevatud mitu vallikraavi. Sisemise kraavi taha maakaela otsa juurde on kuhjatud veidi enam kui meetri kõrgune saviliivast vall, mille ühest otsast oli buldooser eelmiste metsatööde ajal läbi lükanud ligipääsutee. Linnust, mille 2020. aastal avastas Andres Vindi, ei olnud varem uuritud ja selle vanus ei olnud teada.
Kaevamistel puhastati valli profiil ja tehti mäeservaga ristuv proovikaevand sinna, kus mullapuur näitas mattunud söekihti. Ei saadud ühtegi leidu, kuid selgus, et vall on kuhjatud ühekorraga ja et mäeserval leidub põlenud kaitsetara tukke. Üksik postiauk viitab rõhtpalkidest tarale. Süsinikuproovi põhjal kuulub linnus 3. sajandi keskpaiga ja 6. sajandi alguskolmandiku vahemikku, kõige tõenäolisemalt 4. sajandi keskpaiga ja 5. sajandi keskpaiga vahemikku. Vallikuhjatise all olnud söekübemetest võetud proov, mis andis tulemuseks ajavahemiku 375–162 eKr, on ilmselt linnusest varasem ja pärineb ilmselt mõnest metsatulekahjust.

Valgesoo linnamägi (õueala suurus ligi 2000 ruutmeetrit) asub Akste küla lõunapiiri lähedal Ahja jõe ürgoru kaldal ja on piiratud ürgoru suubuvate uhtorgudega. Linnust ühendas kaldaplatooga vaid kitsas mõne meetri laiune maakael, millest on risti läbi kaevatud mitu vallikraavi. Sisemise kraavi taha maakaela otsa juurde on kuhjatud veidi enam kui meetri kõrgune saviliivast vall, mille ühest otsast oli buldooser eelmiste metsatööde ajal läbi lükanud ligipääsutee. Linnust, mille 2020. aastal avastas Andres Vindi, ei olnud varem uuritud ja selle vanus ei olnud teada.
Kaevamistel puhastati valli profiil ja tehti mäeservaga ristuv proovikaevand sinna, kus mullapuur näitas mattunud söekihti. Ei saadud ühtegi leidu, kuid selgus, et vall on kuhjatud ühekorraga ja et mäeserval leidub põlenud kaitsetara tukke. Üksik postiauk viitab rõhtpalkidest tarale. Süsinikuproovi põhjal kuulub linnus 3. sajandi keskpaiga ja 6. sajandi alguskolmandiku vahemikku, kõige tõenäolisemalt 4. sajandi keskpaiga ja 5. sajandi keskpaiga vahemikku. Vallikuhjatise all olnud söekübemetest võetud proov, mis andis tulemuseks ajavahemiku 375–162 eKr, on ilmselt linnusest varasem ja pärineb ilmselt mõnest metsatulekahjust.

Valgesoo linnamäe vallist läbi lükatud teekoha profiili puhastamine. Foto Heiki Valk

Valgesoo linnamäe õueplatoo serva tehtud kaevandis paljandusid põlenud kaitsetara tukid ja varisemisel tekkinud söekiht. Foto Heiki Valk