Rosma linnamägi

Põlenud viljahoidla Rosma linnamäel

Margarita Gadalšina, Heiki Valk

Tartu Ülikool

Põlva lähistel asuva Rosma linnamäe põhjapoolses otsas asub enam kui kümne meetrise läbimõõduga ja kuni meetri sügavune lohk, mida pikka aega peeti kaevukohaks. Paiga uurimist alustati 2022. aastal. Siis selgus, et tegemist on hoopis mäelael olevasse nõlvasse süvendatud hoone asemega.

Uuringud jätkusid 2023. ja 2024 aastal. Selgus, et hoone on olnud umbes 50 ruutmeetri suurune ja selle põhi jäi maapinnast kuni 1,3 meetri sügavusele. Välja puhastati  ehitise ligi 7,4 meetri pikkune läänesein, edelanurk ja osa lõunaseina (pilt 1). Hoone oli ehitatud 3–4 sentimeetri paksustest ja kuni 20 sentimeetri laiustest kisklaudadest (pilt 2), katusealuse palgirea peened palgid olid seotud koerakaelatapiga (pilt 3). Põlenud savitükid lubavad arvata, et hoone seinad olid osalt määritud saviga. Arvatavasti oli ehitis laastukatusega – sellele viitavad mitmed põlenud laastude kogumid.

Hoone põhja katvas nõgiliiva kihis oli rohkesti põlenud vilja. Pärast pesemist ja kuivatamist oli kergeid söestunud rukki- ja odrateri kokku ligi 3 kilo. Kuna põlenud vilja sisaldav söekiht oli väga ebaühtlasel sügavustel, on ehitisel ilmselt olnud kas kisklaudadest või ümaratest lattidest põrand. Õhuvahe maapinnaga oli vajalik selleks, et arvatavasti kottides olnud vili ei läheks niiskuse tõttu hallitama. Hoone sisemusest ei saadud ühtegi selle kasutusajast pärinevat leidu. Sõelumisel leiti vaid käsitsi tehtud savinõude kilde, mis pärinesid varasemast ajast ja olid süvendisse ümbrusest varisenud erosiooni toimel.

Viljahoidla on linnusest tunduvalt hilisem. Ühest viljaterast ja ühe tuki välistest aastarõngastest tehtud proovi ühisosa jääb aastate 1306–1326 või 1352–1394 vahemikku. Võimalik, et tegemist on talupoegade maksuviljaga, mida toodi mäele vana traditsiooni kohaselt ka veel kaua pärast linnuse hävimist. Kuna vilja leidus laiguti, eripaksuses kogumitena, jäi mulje, et suurem osa sellest oli jõutud tulest välja viia. Nähtavasti oli vili lahtistes kottides ja kotid üsna täis, mistõttu arvestatav kogus vilja pudenes maha.

Vili oli seisnud hoones piisavalt kaua selleks, et ligi tõmmata hiiri. Hoone alt leiti kolm söestunud viljaga täidetud hiireauku, kuid väikesed targad loomad olid nähtavasti osanud end hävingust päästa.

Lisaks tehti 2024. aastal mäele kolm väiksemat kaevandit, lootuses leida 13. sajandi vallutussõdade ajast pärit asustusjälgi – ilmselt just sellel ajal on tehtud suuri mullatöid – nõlvu järsumaks kaevatud ja ehitatud singvall ümber mäe serva. Kusagilt ei õnnestunud leida ühtegi sellest ajastust pärinevat savinõukildu. Kilde küll liivast välja sõeluti, kuid need pärinevad viikingiajast või on veelgi varasemad. Ka negatiivne tulemus on tulemus: ilmselt on linnus olnud kasutusel nii lühikest aega, et seda pole jõutud kasutama hakata. Pole võimatu, et see hävis tules juba enne täielikku valmimist.

Pilt 1. Põlenud hoone jäänused Rosma linnamäel. Foto: Heiki Valk

Pilt 2. “Koerakaelaga” seotud ülemised palgid hoone edelanurgas. Foto: Heiki Valk

Pilt 3. Hoone seinteks olnud kisklaudade jäänused. Foto: Heiki Valk

Pilt 4. Põlenud vili hiireaugus hoone põranda all. Foto: Heiki Valk

Proovikaevand linnuse väravakohti ühendava tee ääres. Foto Heiki Valk

Kaevand linnuse põhjapoolses otsas. Foto Heiki Valk