Purtse Tarakallas

Peen maa-alune jooming ristiusustatud Purtses?

Kristo Siig (Tallinna ülikool), Ragnar Saage (Tartu ülikool)

2024. aastal toimusid Ida-Virumaal, Purtse Tarakalda linnamäel arheoloogialaagri vormis väljakaevamised, millega püüdsime tabada eelneva aasta georadari ja magnetomeetri uuringutega (vt Tutulus 2023, lk 54) avastatud võimalikke hooneasemeid. Linnamäe õuele tegime kaks kaevandit, millest kumbki sihtis ühte võimalikku hooneaset. Kaevandis 2 paljastus kamarakihi all 20–30-sentimeetrine keraamika ja luuleidudega kultuurkiht. Oletatav majapõhi osutus looduslikuks pinnasekihiks, kuid sattusime kogemata kolmele suurele 30–35-sentimeetrise läbimõõduga postiaugule (pilt 1), mida radaripilt sugugi ei näidanud.

Kaevandis 1 avastasime maasse süvendatud ja eeskojaga varustatud 4,5 × 4 meetrise hoone serva ja nurga (pilt 2). Kõige alt, 1,2–1,4 meetri sügavuselt leidsime põlenud puidujäänused, mis pärinesid ilmselt seina- ja põrandakonstruktsioonidest. Maa sisse süvendatud hooned ei ole küll rauaaja Eestis väga tavalised, kuid mõningaid näiteid on teada näiteks keskaegselt Lehmja asulakohalt. Põlenud hoonejäänuste peal oli kuni meetripaksune ebakorrapärane kivilasu, mis paistis olevat augu täiteks tukkide peale kuhjatud (pilt 2). Praeguse seisuga ei ole välistatud variant, et kivilasu pärineb kuivmüürina laotud seinte või vundamendiga hoonest, mis rajati põlenud hoone asemele.

Kaevandist 1 leidsime ühe katke kolmest traadist keeratud käevõrust (pilt 3), millesarnaseid kandsid Purtsest 20 kilomeetri kaugusel olevale Kukruse muinasaja lõpu ja keskaja alguse kalmistule maetud naised. Kõige põnevam leid oli aga protokivikeraamika peekri kild kaevandist 1 (pilt 3). Tegemist on Reini-äärsetest linnadest pärit importkraamiga, mis jõudis 13. sajandil kujuneva hansakaubanduse vahendusel meie varastesse keskaegsetesse linnadesse. Muinasaegse taustaga linnamägedelt, kus tegutsesid kohalikud eestlased, ei ole protokivikeraamikat seni leitud. Samas koguneb järjest enam andmeid selle kohta, et mitmeid niinimetatud muinaslinnuseid, sealhulgas Tarakallast, kasutati ja isegi tugevdati pärast 13. sajandi alguse ristisõdu edasi.

Kivikeraamika leid võib olla tunnismärk sellest, et kohalik ülikkond mitte ainult ei hoidnud vanu linnuseid käigus, vaid liitus kenasti uute hansakaubanduse võrgustikega ja võttis omaks „läänelikke“ tarbimisharjumusi. Kusjuures importkraam ei pruukinud tulla Tallinna turult, vaid otse saksa kaupmeestelt, sest 13. sajandil ei olnud hansalinnad väiksemaid sadamakohti veel kõrvale tõrjunud. Üks selline asus arvatavasti Tarakalda linnusest kaks kilomeetrit ülesvoolu, Purtse jõe suudmes.

Võime seega ette kujutada üht mõnusat õhtut äsja ristiusu vastu võtnud Purtses. Kohaliku ülikusuguvõsa liikmed istuvad maasse süvendatud hoones peolauas. Laual on maitsvad road ja uhke äsja soetatud serviis. Huulile tõstetakse peekrid Reinimaa veiniga. Piduliste meeleolu tõuseb, hääled lähevad üha valjemaks. Üks peeker kukub põrandale puruks. Järgmisel päeval pühib keegi, näiteks orjatar, luuaga laua alt killud kokku, kuid üks neist jääb põrandalaudade vahele. 800 aastat hiljem jõuab see kild Tutuluse veergudele.

Uuringud toimusid Haridus- ja Teadusministeeriumi rahastatud projekti „RAUR“ (EKKD-TA9) ja Eesti Teadusagentuuri uurimisprojekti „Eesti 12.–14. sajandil“ (PRG 1931) raames. Väljakaevamised olid osa projektist „Pärandi jõud: tehnoloogiaoskusi ja arheoloogiat põimiv noorteprogramm kohaliku identiteedi tugevdamiseks“, mis on saanud piirkondlike algatuste toetust õiglaseks üleminekuks.