Kivistised

Kivististeks ehk fossiilideks nimetatakse geoloogilises minevikus elanud organismide kivistunud jäänuseid (karpe, kodasid, koorikuid, skelette, soomuseid, seemneid), ning elutegevuse jälgi (roomamis- ja puurimisjälgi, ussikäike jne.). Harilikult säilivad kivististena loomade ja taimede kõvad osad, kuna pehmed koed hävivad tavaliselt juba enne settesse mattumist. Settesse mattunud pehmed koed hõvivad aga enamikus mitmesuguste sette ja hiljem kivimi muutumisprotsesside mõjul. Ainult õnnelikud juhused on uurijatele säilitanud üksikuid unikaalseid täielikult säilinud leide. Nagu näiteks putukad merevaigus. Läänemere rannikult, või Siberi igijääst leitud mammutite mumifitseerunud laibad. Mõnel juhul säilivad loomade pehmed kehaosad kivistunult jäljendite kujul, mis tekivad veel lõplikult kõvastumata setetes enne looma keha lagunemist.

Kivistised on eluvormide arenemise tõendid, millel on hindamatu teaduslik väärtus. Kivististe uurimine võimaldab organismide arenguprotsesse paremini mõista. Eesti kivististe põhjal on täpsustatud trilobiitide, käsijalgsete (brahhiopoodide), korallide ja kalade evolutsiooni.

Organismide arenemisega on seotud kivististe kasutamine stratigraafias – maakoore kihtide vanust ja järgnevust uurivas geoloogia harus.