Rahvusvaheline piimapäev: pilk piimakultuuri ja -pärandi uurimisse
Täna, 1. juunil tähistatakse rahvusvahelist piimapäeva. Kui tänapäeval on piim osa meie tavapärasest toidulauast, siis teadlaste sõnul on kahtlemata tähelepanuväärne ka selle roll meie identiteedi, rituaalide ja sümbolvaramu kujunemisel.
Just seda mitmekihilist pärandit uuritakse tippkeskuses “Eesti juured” professor Ester Orase juhtimisel. Teadlasi huvitab, millal hakati Eesti aladel piima jooma, milliseid piimatooteid valmistati, milliste loomade piima kasutati ning milline oli piimaga seotud sõnavara eri piirkondades.
Oluline majanduslik roll
Esimesed piimaloomad jõudsid Eesti aladele 3. aastatuhande keskpaigas e.m.a ehk ligi 4500 aastat tagasi, kusjuures esindatud olid nii lehmad, kitsed kui ka lambad.
Töö piimakultuuri ja -pärandi uurimisega veel käib, ent põnevaid fakte, mida piima kohta teada võiks, on palju. Näiteks toob töörühm välja, et esimese piimakarja saadus oli ligikaudu 22 korda madalam kui tänapäeval. See tähendab, et kui näiteks 2024. aastal andis keskmine lehm 11 353 kilogrammi piima aastas, siis põliskarjas võis see jääda vaid 500 kilogrammi juurde.
Kui aga piimakarja kasvatuses hoog sisse saadi, vallutati piimatoodete abil välisturge. Nii moodustas aastatel 1924–1939 võieksport lausa veerandi Eesti koguekspordi mahust ning eestimaist hapukoorevõid armastati ka näiteks Inglismaal.
Piim kui harv luksus
Folklorist Reet Hiiemäe sõnul kajastub piima piiratud kättesaadavus möödunud sajanditel ka mitmekülgselt folklooris. Tippkeskuse liikme sõnul suhtuti piimatoodetesse kui staatusesümbolisse, näiteks võis pulmakülaline pruutpaarile hinnalise kingina tuua kausitäie kohupiima, samuti leidis piim kasutust ravivahendina. Ent piimaga seoses võisid tekkida ka ühiskondlikud konfliktid, kui näiteks naabrit kahtlustati teiste perede piimaõnne endale nõidumises.
Piim ja geneetika
Imetajate organismile on evolutsiooniliselt omane mõnda aega pärast sündimist toota piima lagundavat ensüümi laktaasi. Nagu aga lõppeb emadel piima tootmine, saab läbi ka laktoosi lagundava ensüümi tootmine.
Arheogenoomika töögrupi liige Lehti Saag selgitab, et osad inimesed kannavad geneetilist varianti, mille tulemusena nende kehad ei lõpeta laktaasi tootmist. “Selliseid variante on maailmas tegelikult mitu erinevat, mis tähendab, et laktoositaluvus on inimese evolutsioonis tekkinud sõltumatult mitu korda,” selgitas ta. Euroopas esinev variant hakkas loodusliku valiku mõjul kiiresti levima pronksiajal, u 2. aastatuhande keskpaigas enne meie ajaarvamist, ehk alles mitu tuhat aastat pärast karjakasvatuse jõudmist Euroopasse. Seega geneetilikast tingituna olid kiviaja inimesed laktoositalumatud. Tänapäeval on laktoositaluvus väga sage (>80%) Põhja-Euroopas, kuid jätkuvalt ebatavaline (10–20%) Lõuna-Euroopas.
Piim, pijimas, piens
Nii nagu leiab piimaga seotult geneetilisi nüansse, saab välja tuua ka keelelisi. Uurimisrühm märgib, et sõna “piim“ puhul on tõenäoliselt tegemist laensõnaga, mis tuleb balti keelest. Olenemata sellest, et eestikeelne sõna sarnaneb meie lähinaabrite lätlaste sõnavarra kuuluva nimisõnaga, on täpne allikas siiski määramata.
