Litoriinameri (8800-4500 a.t.)

Litoriinamere alguseks moodustus Taani väinade piirkonnas püsiv ühendus maailmamerega. Tänu ühenduse paranemisele ookeaniga suurenes merevee soolsus pidevalt ja saavutas maksimaalse väärtuse Litoriinamere transgressiooni kulminatsiooni ajal 6500 a.t., mil veepinna tase oli 5 m kõrgem tänapäevasest. Siis saavutas meri ka kõige kõrgema soolsuse (kuiv-soe atlantiline kliimaperiood), Eesti vetes ~15-18 promilli. Üldiselt oli Litoriinamere soolsus 4-6 promilli kõrgem tänapäevasest.

Taani väinade piirkonnas toimunud ookeani vee läbimurde järgset Litoriinamere riimveelist arenguetappi käsitletakse mõnikord Mastogloiamerena, mida iseloomustab perekonda Mastogloia kuuluvate riimveeliste ränivetikate esinemine tollastes meresetetes.

Litoriinamere rannamoodustisi leidub Lääne- ja Põhja-Eestis umbes 4 m (Iklas) kuni 25 m (Kõpu poolsaarel) kõrgusel üle merepinna ja kuni 20 km kaugusel nüüdisaegsest mererannast. Litoriinamere kulminatsiooni tunnistajaks on aga kuni 100 m kõrgusele üle merepinna ulatuvad rannamoodustised Botnia lahes, Stockholmi ja Helsingi ümbruses on vastavad rannajooned 53 ja 30 m kõrgusel.

Litoriinameri on Läänemere arenguloos kõige soolasema veega: Eesti rannikumeres kõikus soolsus 15-18 promilli piires. Sellest tingituna arenes välja riimveele eriomane limustefauna ja ränivetikate floora. Litoriinamere suurtes laguunides settis meie rannikul diatomiiti ja diatomiitseid liivu. üks suuremaid diatomiidi lademeid on Narva vana lahe piires. Litoriinamere ajal oli kliima atlantiline, päikesepaistelisi päevi oli palju. Keskmine õhutemperatuur oli 18-19 kraadi piires. Neis tingimustes saavutasid ülekaalu laialehised metsad, kus võis kohata rohkesti jalakat, pärna ja tamme.

Joonis. Litoriinamere levik (Kessel, 1995)