Limneameri (4500 kuni tänapäev)

Alates subboreaalist hakkasid Taani väinad seoses maailmamere taseme alanemisega kitsenema, millega kaasnes soolsuse vähenemine Läänemere nõos. Mere arenguloos algas kõige hilisem, Limneamere staadium, mis kestab nüüdisajalgi. Eestis kirjeldati Limneameres elutsenud limuseid ja rannamoodustisi juba 19. sajandil (Eichwald, 1852).

Limneamere ulatus erineb vähe nüüdismerest, välja arvatud Läänemere nõo lõunaosa, kus umbes 4000-3000 aastat tagasi leidis aset mere pealetung. Nimetatud ajavahemikul on kuhjatud Kura ja Heli maasäär. Limneamere rannikuala on meil suhteliselt laiem Loode-Eestis ja Lääne-Eesti saarestikus. See on tekkinud viie erivenuselise arengufaasi kestel viimase 4000 aasta jooksul. Limneamere rannikumoodustised on Kõpu poolsaarel kuni 12,8 m kõrgusel. Limneamere levikuajal oli esialgu soe ja kuiv subboreaalne, hiljem jahe ja niiske subatlantiline (nüüdisaegne) kliima. Keskmine õhutemperatuur oli 16 kraadi. Rannikualal levisid kase- ja männimetsad, sageli võis kohata ka kuusemetsi.

Mõnede uurijate poolt on Läänemere arenguloo kõige hilisema staadiumina välja eraldatud veel ka Müüamere staadium. Selle aluseks on liiva-uurikkarbi Mya arenaria Läänemerre sisseränne 16-17. sajandil Ameerikast saabunud laevade välispindadel. Eestis ei peeta Müüamere eristamist põhjendatuks.

Joonis. Limneamere levik (Kessel, 1995)