Antsülusjärv (10 800-8800 a.t.)

Joldiamerest kujunes ookeanist eraldumise tulemusena suur sisejärv, mille veetaseme sissevoolavad jõed tõstsid nn. transgressiooni ajal (maksimum 10 300 a.t.) kuni 25 meetrit basseini lõunaosas. Veetõusu kiiruseks võis erinevatel andmetel olla 5-10 cm aastas. Suurjärv nimetati Gotlandi ja Ölandi saartel levinud nappteo Ancylus fluviatilis järgi Antsülusjärveks.

Tingituna maakoore erinevast kerkimise kiirusest asetsevad Antsülusjärve rannamoodustised Botnia lahe rannikul enam kui 200 m, Stockholmi ja Turu ümbruses 80 m, Gotlandi saarel ja Lääne-Eestis 45-20 m kõrgusel. Samal ajal jääb aga Liepajast lõunas Antsülusjärve rannajoon nüüdsest meretasemest madalamale, olles näiteks Rügeni saarel 12 m alla merepinna. Antsülusjärve arenguloo tundmaõppimisel on Eesti olnud klassikaline uurimisala nii rannamoodustiste selge väljakujunemise kui ka sageli leiduva mageveelise limustefauna tõttu. Kõige kiirema kerkega ala Eestis on Kõpu poolsaar, mis on tõusnud nüüdismerest kohati kõrgemale kui 60 m. Antsülusjärve rannamoodustiste teket on soodustanud seal see, et poolsaare keskosa koosneb peamiselt sulamisvete kobedatest setetest. Kõpu poolsaare pideva kerkimise ja lainetele hästi kättesaadava settematerjali tõttu on seal Antsülusjärve rannaastangud seeriatena 45-28 m kõrgusel.

Saavutanud maksimaalse leviku, hakkas Antsülusjärve pindala peagi vähenema, kuna suurjärve edelaosas tekkis väljavool ookeani Taani väinade kaudu (Kattegat). Vähem kui 200 aastaga alanes veetase maailmamere tasemeni. Antsülusjärve ajal oli kliima boreaalne, soe ja kuiv, keskmine õhutemperatuur oli 17 kraadi. Rannikualal levis peamiselt männimetsi ja sarapikke.

Joonis. Antsülusjärve levik (Kessel, 1995)