Läänemeri hilisjääajal

Hilisjääajal, kui toimus viimase mandrijää hääbumine, liustike sulamine ja jaotumine eraldiolevateks luistikupankadeks ja -keelteks, oli Läänemere nõos kujunevate veekogude areng vahetult seotud liustiku dünaamikaga. Jääpaisjärvede teke algas Eestis arvatavasti Bollingi soojaperioodil umbes 13 000 aastat tagasi. Mandriliustike jätkuva taandumise foonil leidsid aset ajutised pealetungid. Need liikumised muutsid pidevalt jääserva ees olevate veekogude sügavust ja ulatust.

Umbes 14 000 aastat tagasi oli taanduva liustikuserva ette välja kujunenud kaks ulatuslikku jääpaisjärve: Läänemere lõunaosas Lõuna-Balti jääpaisjärv ja väiksem Ramsay jääpaisjärv, mis ulatus Peipsi-Pihkva nõost Laadoga järveni. Ühtse Balti jääpaisjärve moodustumine leidis aset 13 300 a.t. (BIL A1), mil liustikuserv oli taandunud Pandivere kõrgustikust põhja poole ning Männikvälja-Uljaste ümbruses ühinesid Lõuna-Balti ja Ramsay jääpaisjärvede veed. Maksimaalne veetase Pandivere põhjanõlval ulatus 90 m ümp. ja Riia lahe lõunaosas 20 m ümp. (Rosentau jt. 2009).

Balti jääpaisjärve pindala muutus kiiresti seoses liustiku taandumisega põhja suunas. Lõuna-Soome Salpausselkä I servaasendil (BIL BI) 12 300 a.t. ulatus veetase >140 m ümp., Pandivere kõrgustiku loodenõlval ~70 m ja Sakala kõrgustiku läänenõlval ~40 m kõrgusele (Rosentau jt. 2009).

Balti jääpaisjärve lõpuks loetakse nn. Billingeni katastroofi 11 600 aastat tagasi, mil toimus Kesk-Rootsis Billingeni mäe kohalt järvevete läbimurre Atlandi ookeani. Lühikese aja jooksul alanes järve veetase 25-30 meetri võrra ja ühtlustus maailmamere tasemega.

Joonis 1. Ramsay jääpaisjärve levik (Rosentau jt., 2009)

Joonis 2. Balti jääpaisjärve levik (Rosentau jt., 2009)