Aluspõhja reljeef

Aluspõhja pealispinna reljeefi suurvormid kujunesid välja Kvaternaarieelsel pikal kulutusperioodil (joonis). Aluspõhja lõikuvad sügavad mattunud orud, mis markeerivad jääajaeelset jõgedevõrku: Põhja-Eestis piki tänast Soome lahte kulgenud Ürg-Neeva ning Lõuna-Eestis Ürg-Daugava. Nende mattunud orgude põhi asub tänapäeval 10-80 meetrit allpool merepinda, seega ületab nende sügavus 100 meetrit (Tavast ja Raukas, 1982).

Oluliselt kujundasid aluspõhja pealispinda Kvaternaari mandriliustikud, mis kandsid minema hinnanguliselt mitmekümne meetri paksuse setendite kihi. Liustike tegevusena on reljeef üldiselt tasandunud, kuid samaaegselt kulutasid liustikukeeled välja ka uusi aluspõhjalisi pinnavorme – nt jääkulutusnõod, silekaljud ja kaljuvoored, pisivormidest jääkriimud (fotod) ja jääkündevaod.

Joonis. Aluspõhja reljeef (Tavast ja Raukas, 1982)

1 – samakõrgusjooned; 2 – vana org; 3 – astang; 4 – reljeefi suur- ja keskvormi piir
Reljeefi suurvormid: I – Soome lahe nõgu; II – Lääne-Eesti tasandik; III – Viru-Harju lavamaa; IV – Devoni lavamaa; V – Kesk-Eesti ja Võrtsjärve nõgu; VI – Peipsi-Pihkva nõgu; VII – Valga tasandik ja Võru-Piusa nõgu
Reljeefi keskvormid: II-1 – Kesk-Saaremaa kõrgustik; II-2 – Sõrve nõgu; II-3 – Nõva nõgu; II-4 – Noarootsi nõgu; II-5 – Väinamere nõgu; II-6 – Matsalu nõgu; II-7 – Pärnu nõgu; III-1 – Pandivere kõrgustik; III-2 – Jõhvi (Ahtme) kõrgendik; IV-1 – Kokora saarlava; IV-2 – Lõuna-Sakala kõrgustik; IV-3 – Otepää kõrgustik; IV-4 – Karula kõrgendik; IV-5 – Haanja kõrgustik