|
Kambriumi ajastu, kestusega 56 miljonit aastat, hõlmab geoloogilise ajavahemiku 541-485 miljonit aastat tagasi. Kambriumi ajastuga algab Maa ajaloos uus etapp – Vanaaegkond ehk Paleosoikum. Kambrium oli suhteliselt rahulik periood Maa geoloogilises ajaloos, ei toimunud märkimisväärseid ürgmandrite lagunemisi ega liitumisi. Baltika manner asus lõunapoolkeral külmvöötme ning parasvöötme piirimail.
Soolsuse tõus ja muud keskkonna-muutused lõid eeldused selleks, et organismid hakkasid endile mineraalset väliskesta eritama. Algul olid selleks kitiinilaadsed orgaanilisest ainest koorikud või koguni kleepuva koeainega kokkuliimitud liivaterad. Hiljem lisandus fosfaataine ja veelgi hiljem, eriti soojaveelistes meredes, lubiaine – kaltsiumkarbonaat. Kaitsev skelett koos suurema liikumisvõimega avas loomastiku arenguks uusi võimalusi – hankida toitu mitmesugusel viisil, kaitsta end ilmunud loomse toidu tarbijate eest ja vallutada seni tugeva lainetuse poolt ohustatud rannikualad, kus oli rohkesti toitumisvõimalusi. Just endale toest (skeletti) eritavate loomorganismide ilmumine on loetud Kambriumi ajastu ja ühtlasi Vanaaegkonna alguseks. Samasse aega langeb ka planktilise vetikafloora liigirikkuse plahvatuslik suurenemine.
Põhimõtteliselt uus toitumisvõimalus – kasutada nii fotosünteesil loodud taimset ainet kui ka selle baasil kujunenud loomseid produkte, avardas koheselt loomariigi arenguvõimalusi, tõstes selle tegutsemisenergia uuele tasemele. Peatselt ilmusid Kambriumi loomariiki üksteise järel paljude selgrootute loomarühmade esindajad: käsnad, ainuõõssed, käsijalgsed, lülijalgsed, molluskid, rääkimata ussilaadsete mitmetest erivormidest. Soodsates oludes kujunesid meres kohati rikkalikud elukooslused, kuid need ei tekkinud üleöö. Päris Kambriumi alguses oli tegemist vaid väikeste mudas roomavate ussilaadsete olenditega, kelle täpne süstemaatiline kuuluvuski on ebaselge. Ehtne, mitmekesine Kambriumi fauna formeerus mõnevõrra hiljem, umbes 530 miljonit aastat tagasi. Selle kõige iseloomulikumateks liikmeteks kujunesid vähilaadsed trilobiidid, lukuta käsijalgsed.
Kogu maismaa kujutas nii Kambriumis kui ka sellele eelnenud ajastutel endast elutut kivikõrbe, kus päikeselt saabuv ultraviolettkiirgus oleks hävitanud kõik elava. Alles hiljem formeerunud osoonikiht atmosfääris tagas kaitse selle eest ka mandritele.
Kambriumi kivimid ulatuvad maapinnani vaid Põhja-Eesti pankrannikul, avanedes klindijärsaku alumises osas ja selle eelsel rannikuribal. Kihtide nõrga kallakuse tõttu (umbes 3 m kilomeetri kohta) laskuvad need lõuna suunas järk-järgult sügavamale maapõue ning Ruhnu saarel ulatub Kambriumi kihtide pealispinna sügavus peaaegu 750 meetrini maapinnast. Kambriumi liivakivi- ja savilasundi kogupaksus jääb enamasti 80-120 meetri vahele, suurenedes mõnevõrra läänepoole (Kesk-Saaremaal -140 m) ja vähenedes kagu suunas (Võru -50 m).
Kambriumi ladestu on Eestis esindatud vaid liiva- ja savikivimitega, mis on Eesti alal erineva leviku, ulatuse ja paksusega (fotod). See on tingitud asjaolust, et settimine Kambriumimeres oli väga katkendlik ja rahutu, mistõttu varem kujunenud setteid korduvalt erineval määral ära kulutati. Kõige täielikumad ja laiema levikuga on Alam-Kambriumi (Terreneuve) kivimid, eelkõige selle kõige alumised kihid, nn sinisavi ehk Lontova kihistu, mis levib peaaegu kogu Eesti territooriumil (joonis 1).
Lontova ea lõpul hakkas maapind Ida-Euroopas järjekindlalt tõusma ning meri siit taanduma. Sellest annab tunnistust liivakivi vahekihtide ilmumine lasundi ülaosas – selge tunnus veekogu madaldumisest. Maismaaperiood oli siiski lühikene, kestis ehk mõned miljonid aastad. Siis hakkas maapind uuesti vajuma ja meri jälle lavamaale tungima. Esimesed merekeeled kohtasid siin peaaegu tervikuna sinisavist koosnevat kaldaümbrist. Seetõttu kujunesid ka selleaegsed setted väga savirikasteks ja on kohati lamavast savilasundist esmapilgul isegi raskesti eristatavad. Need pealetungiva mere savirikkad setendid (savid, savikad liivakivid, aleuroliidid) on tuntud Sõru ja Lükati kihistutena, millest esimene ulatus vaid Lääne-Eestisse, teine kogu Põhja-Eesti alale. Tähelepanelikul vaatlusel tabab silm neis kivimeis juba ilmseid madalveelisuse tunnuseid – virgmärke, kuivalõhesid, kallakkihilisust, veeristega vahekihte jm. Madaldumine kulmineerus järgneva, Tiskre kihistu settimise ajal. Selle kihistu helevalged, kallakkihisuse ja virgmärkidega liivakivid paljanduvad paljudes kohtades Eesti põhjarannikul, moodustades kas klindijärsaku jalami või omaette rannaastangu.
Edasine Kambriumi mere areng Eestis kulges veelgi lünklikumalt. Vara-Kambriumi lõpuperioodil piirdus mere levik vaid Lääne-Eesti ja saarte piirkonnaga. Alates Kesk-Kambriumist valitses siingi juba peamiselt maismaa. Aeg-ajalt tungisid Eestisse veel vaid üksikud madalmerekeeled, mis jätsid siia maha üksnes hästisorteeritud valge kvartsliiva mõnekümnemeetrised lasundid.
Vaid Hilis-Kambriumi lõpul uuenes settimine piiratud alal Kagu-Eestis ja ka Põhja-Eesti alal. Tekkisid piiratud levikuga liivakivilasundid, mida tunneme Petseri, Ülgase, Tsitre ja Kallavere kihistuna. Viimane on kõige laiema levikuga ja kuulub juba suuremalt osalt Ordoviitsiumi ladestusse.
|
