3. EETILISUS MAJANDUSES JA ETTEVÕTLUSUSES

Adam Smithi raamatu An Inquiry into the Nature and Causes of the Wealth of Nations (eesti k. Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest) ilmumisega sündis uus teadusharu: majandusteadus. Selles raamatus visandas A. Smith turumajandusel rajaneva ühiskonna majandussüsteemi. A. Smithi mõttekäik oli lihtsustatult järgmine. Maa ja rahva kogutoodang võib suureneda kas töö tõhustumise või tööhulga suurenemise teel. Tööd muudavad tõhusamaks töölise oskuste ja vilumuste kasv ning täiustatud masinad ja seadmed. Pole oluline, kas toodang suureneb põllumajanduses või tööstuses. Oluline on see, et ühiskonna rikkus kasvaks. Selles mõttes ta parandas füsiokraatide vaateid, kes pidasid põllumajandust ainsaks rikkuse loojaks.

A. Smith rõhutas, et tootmise ainsaks eesmärgiks on tarbimine, seepärast tuleb tootjate huvisid arvestada ainult nii palju, kui seda nõuavad tarbijate huvid. Sageli ohverdatakse tarbijate huvid tootjate omadele. Kui näiteks riik rakendab protektsionistlikke meetodeid ega luba neid kaupu sisse vedada, mida kohapeal toodetakse, võidavad sellise majanduspoliitika puhul tootjad, sest puudub või on piiratud riigisisene konkurents. Tarbijate huvide arvestamisel peavad tootjad lähtuma olemasolevatest piiratud ressurssidest. Viimaste kulutamisel tuleb toota ainult neid kaupu, mida tarbijad ostavad. Igal ühiskonnal peaks olema mehhanism, mis muudaks olemasolevad ressursid (vaatamata nende rohkusele) tarbijatele vajalikeks kaupadeks ja teenusteks. Niisugune mehhanism on turg kui isereguleeruv süsteem.

Kapitalistliku majandussüsteemi uurimist alustas Smith inimesest kui indiviidist. Ta leidis, et individualism on ühiskonnakorra alus, mis loob omanike sotsiaalse koosluse. Riigi kogu vara peaks olema omanikustatud, ainult siis pole karta, et individualism põhjustaks ühiskonnas kaose. (Vikipeedia, Adam Smith, 2022)

Kapitalistliku süsteemi sisulise eetilisuse tõestas A. Smith 18. sajandil. Oma 1776. a ilmunud teoses “Rahvaste rikkusest” leidis ta, et kui kõik inimesed ajavad majanduses taga omakasu, siis ühiskondlik heaolu kasvab:

 “Mitte meie kõhu täitmiseks ei tööta lihunik, pagar või õllepruul, vaid nad loodavad saada oma tööst tulu.”

Smith leidis, et vaba turumajanduse korral paigutuvad ressursid ühiskonnas nii, et nende kasutamine oleks kõige efektiivsem (Vikipeedia. Adam Smith, 2022). Igaüks müüb seda, mida tema kõige ökonoomsemalt teha oskab ning ostab seda, mida ta teha ei oska või mille kasutamine talle kõige kulukam oleks. Võitlus tarbija pärast tõstab tootjate loovust ja efektiivsust ning ühiskonnale vähem kasulikud või liiga ahned ettevõtjad laostuvad (Meel 2003). Protsessi, kus kõikide isikute omakasupüüdlik tegevus aitab kaasa üldisele majanduslikule heaolule, nimetas Smith “nähtamatuks käeks.”

Adam Smithile sekundeerib USA riigimees Benjamin Franklin, kes oma 1748. aastal ilmunud kirjutises “Nõuanded noorele kaupmehele” kinnitas:

 “Pea meeles, et aeg on raha. Inimene, kes võib oma tööga teenida kümme šillingit päevas, kuid selle asemel läheb välja või lihtsalt istub kusagil jõude, kulutades poole päevaga kuus šillingit, peaks arvestama, et lisaks sellele rahale on ta jõudeoleku või meelelahutuse ajal ära kulutanud või pigem minema visanud veel viis šillingit.” (Himanen 2003).

Adam Smithi kirjeldatud turumajandus, kus nõudluse ja pakkumise vahekorras tekib turuhind, mille tulemusel ühiskonna ressursid efektiivselt rakendatakse, ei ole praktikas siiski pilvitu: kapitalil on kalduvus koonduda nii, et tekivad monopolid, kes saavad ainsa pakkujana tarbijatele hindu dikteerida. Seetõttu on liberaalse majanduskorraga riikides kehtestatud seaduslikud vahendid monopolide ning olulise turujõuga ettevõtete tegevuse reguleerimiseks.

Teiseks probleemiks on see, et majanduse edukust mõõdetakse majanduskasvus, mis eeldab järjest suuremat tootmist, teenuste pakkumist ning tarbimist. Majandus on edukas siis, kui inimesed järjest suurema kiirusega vahetavad välja oma autosid, mobiiltelefone ning tarbivad kõikvõimalikke teenuseid. Selline majandusmudel eeldab, et loodusressursid maakeral on piiramatud ning majandustegevus ei oma kahjulikku mõju ümbritsevale keskkonnale.

 “Viimane ülemaailmne masu tõestas, et mitmete riikide (USA, Saksamaa Prantsusmaa jt) majandus seisabki tõsiasjal, et auto tuleb ümber vahetada iga paari aasta tagant. Kui ühel hetkel otsustas elanikkond teisiti, oligi kogu mudel käpuli. Jalule tõusmiseks riigistati autofirmasid ja loobiti lennukitelt uue auto ostjatele raha” (Arrak 2010)

Majandusteadlane Andres Arraku eelpooltoodud tsitaat näitab, kui palju meie heaolu liberaalsest majanduskorrast sõltub. Kirjeldatav majanduslangus toimus 2008-2010 ja sellest lõplik taastumine kestis kuni 2016. aastani. Majanduslanguse põhjustena on välja toodud:

• Finantsregulatsioonis levinud puuduseid, sealhulgas föderaalreservi suutmatus peatada halbade hüpoteekide tõusulaine;
• Liiga paljude finantsettevõtete hoolimatus ja liiga suure riski võtmine;
• Plahvatuslik segu majapidamiste ja Wall Streeti liigsetest laenudest ja riskidest, mis tekitasid kriisiohu finantssüsteemis;
• Poliitikute teadmatus nende järelevalve all olevast finantssüsteemist ning vastutuse ja eetika rikkumised kõigil tasanditel (FCIC, 2011)

Ka Friedman ja Weiser Friedman (2010) tõid oma uuringus välja, et 2008 aasta majanduslangus näitas, et stabiilseks ja harmooniliseks arenguks vajab ühiskond moraalset ja jätkusuutlikku majandust. Materiaalsetele väärtustele ja ületarbimisele suunatud majandus viib turud uue kriisi ja hävinguni. Seega saab järeldada, et eetiline käitumine on aluseks majanduslikule tasakaalule ja toimimisele.

Uue kriisi põhjustas ülemaailmne Covid-19 pandeemia, mis mõjutab olulisel määral maailmamajandust, tuues kaasa tooraine ja tarneprobleemid, majanduslanguse jne. Millist mõju avaldab 24. veebruaril 2022 alanud Ukraina sõda, ei ole veel teada.

Smithiliku liberaalse majanduskorra probleemiks on ka see, et vaba turg ei ole võimeline reguleerima kahjulike toodete või teenuste pakkumist ja tarbimist, nagu sigaretid ning narkootikumid või sõltuvust põhjustavad hasartmängud. Ka nendes valdkondades on vaba ettevõtlus suuremal või vähemal määral reguleeritud.

Vaba turumajandus eeldab, et kõik ressursid sh ka tööjõud, saavad vabalt liikuda sinna, kus nende kasutegur on kõige suurem. Tegelikkuses see nii ei ole: kui kapital saab liikuda ühest riigi või maailma otsast teise, siis töötajad on rohkem geograafiliselt seotud, seda nii keeleoskuse, pere jmt tõttu.

Nagu varasemates peatükkides on toodud, siis jätkusuutlikkus ja majanduslik tasakaal on seotud eetilisusega. Eetiliste otsuste tegemiseks on aga oluline selgitada:

• Milline peaks olema ärisektori roll looduskeskkonna kaitsmisel ja hoidmisel?
• Kuidas lahendada vastuolusid, mis võivad tekkida ärilise eesmärgi täitmise ja säästva arengu tagamise vahel?

Äritegevust saavad loodust säästvas suunas mõjutada tootja, planeerides tööprotsesse ja reklaamimist, ning tarbija oma valikutega. Keskkonnasõbralik ettevõte võtab keskkonnamõjusid arvesse igal äritegevuse etapil – nii toote/teenuse loomisel, turustamisel, kasutamisel kui ka hiljem jäätmete ladustamisel.

Tarbijale annavad keskkonnasäästlike tingimuste täitmisest nendel etappidel teada ökomärgistused. Rohelise mõtteviisi populaarsus on sellest teinud firmade mainekujunduse olulise osa. Maine parandamine keskkonnasäästlikkusele rõhumise abiga võib ahvatleda ka kuritarvitustele (näiteks võlts-ökomärgistuste kasutamine), kui ettevõte näeb eetilises hoiakus üksnes tarbija ligimeelitamise ja suurema kasumi teenimise võimalust (Eetikaveeb, 2022).